ja väikeste omavalatud tinanööpidega" (Hupel 1777, 178). Etnoloogilises rõivauurimuses on välja toodud neli suurt rühma - Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared -, mille raames omakorda võis täheldada teatud paikkondlikke, eriti kihelkondlikke, kuid isegi külade erijooni. Helmi Neggo (1918) kirjutas: "Isegi naabrikülad läksid rahvariide poolest teineteisest lahku, ja kirikumäel võis naiste kodukohta nende tanude järele varsti ära tunda. Näituseks minu kodukihelkonnas Kolga-Jaanis, käisid Oiu naised päratutes valgetes "ratastanudes". Kõrval, Oti külas, kanti toreda kumerusega "kukelaulusule" moodu tanusid. Naabrid Oorgu pool leppisid palju alandlikuma, pilutipulise tanuga ja Parika külas olid juba Karula tülltipulised "lätstanud" moodus." 4 V ö See on Häädemeeste naise tüüpiline ö
Seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega (nt punast saadi madarajuurest). Usuti, et vöödel ja kinnastel oli kõige suurem kaitsevõime rõivaesemetest. Rahvarõivaste piirkondlikud erinevused jagunevad nelja suurde rühma: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Piirkondlikud erinevused, mis kujunesid välja 19. sajandiks, olid põhjustatud liikuvusest peamiselt vaid oma kodukihelkonnas ja sellest, et sealseid riietumistraditsioone austati ja neist peeti kinni. Põhja-Eesti riietus uuenes kiiremini ja rohkem, sest Eestimaa kubermangu kaubanduskeskuseks oli Tallinn ja mõjutusi andis ka kiiresti areneva Peterburi lähedus. Lõuna-Eesti jäi sel ajaperioodil Liivimaa kubermangu, mille keskuseks oli Riia. Lõuna-Eesti Lõuna-Eesti piirkonda kuulub 34 kihelkonda: Hargla, Helme, Kambja,
annaabi.ee 
