kodukoha elanike hulgas. Umbes 200 000 eesti perekonda oli oma võõrapärase perekonnanime eestistanud, kuid umbes 140 000 ehk 42% polnud seda teinud. Paralleelselt nimede eestistamisega alustati Eesti rahvuslipu levitamise kampaaniat. Taheti jõuda niikaugele, et riigipühadel leviks sini-must-valge kõigiö linna- ja alevimajadel ning kõigis taludes vaeseimate kohtadeni välja. 1936. aastal suudeti rahvuslipp viia igasee teise talusse. Lipukampaania kõrval hakati hoogsalt propageerima kodukaunistamist. Leiti, et Eesti aarelinnade ning külade välisilme jätab palju soovida. Kodukaunistamiskampaania kõige suuremaks saavutuseks kujunes elumajade ja kõrvalhoonete laialdane värvimine. Maal püüti just maanteede äärseid maju värvida ja igas mõttes korda teha. Riik toetas jõudumööda odava värviga ja muulgi viisil. Kodukaunistamiskampaania juhid pidid tunnistama, et edu oli visa tulema. Takistuseks oli ainult vaesemate kihtide rahapuudus. Maarahva ja äärelinnade elanike
Tasalülitamine 1934. aasta detsembris ilmus määrus, millega asuti piirama ajakirjanduse sõnavabadust. Veidi hiljem suleti Maaleht ja Postimees allutati valitsusmeelsete ringkondade kontrollile. Kontroll rakendus ka ametiühingutele, kõrgkoolidele, kirjandusele, kunstile, teatrile jm. Kontrollima hakkas Riiklik Propaganda Talitus. Viidi ellu mitmed üleriigilised kampaaniad. Nimed eestistati, levitati sinimustvalget lippu, toetati kodukaunistamist. Märtsis 1935 keelustati kõigi erakondade tegevus, asutati nt Isamaliit. Isamaliit kujunes valitsuse tahet elluviivaks ainuparteiks. Valitsus astus jõulisi samme opositsiooni lämmatamiseks. Häälekandjad suleti, siseminister sai õiguse saata poliitilisi vastaseid sundpagendusse. Vabadussõjalastel tuli mõte, et vägivaldselt võimu haaranud valitsejad tuleb samuti kukutada. 8. detsembriks 1935 valmistati ette relvastatud riigipööre.