“provokaator” Ševardnadze) ja bipolaarse maailma kadumist ning USA mõju kasvu mitte ainult kogu maailmas, vaid ka Venemaal (levivad ameerikalikud väärtused ja elulaad). Rõžkov veenab lugejaid, et vähemasti Baltimaaades olid rahvuslikud liiku- mised lääne eriteenistuste kätetöö, 1991. aasta 13. jaanuari verised sündmused Vilniuses oli provokatsioon, mille stsenaarium töötati välja välismaal. Pealöögi deržaavale andnud siiski “kodukasvanud reeturid”, “ebardid” (выродки), kes “mõnitasid kodumaad – lihast ema”, hävitasid võimsa riigi ja selle ühiskondliku korra. Destruktiivsete jõudude, viienda kolonni eesotsas olid “kangelased-purus- tajad” Gorbatšov ja Jeltsin. Kui “andetu ja otsustusvõimetu” Gorbatšov viis riigi kuristiku äärele, siis Jeltsin oma meeskonnaga andis viimase hoobi. Mitte GKTšP ei lagundanud riiki, vaid Jeltsin ja tema lähikondlased, kes kuulutasid Venemaa
kõnelnud. See osa oli peitliga tekstist välja raiutud. Niisugune ridade laik ütles aga lugejale kõige selgemini, et ajakirjandus Eestis ei ole enam vaba. (Ernits 159). Enne Eesti ühendamist N. Liiduga 1940. a augustis oli ajakirjanduses nö rahustav propaganda, mis asendus seejärel märksa teravama kriitikaga kõige vastu, mis oli eestlastele seni püha olnud. Näiteks kirjutati omariikluse aegse ajakirjanduse kohta: "Ta seisis kodukasvanud rahamagnaatide käsutuses ja peegeldas nende jõukate auahnust, saagi- ja saamaisu." (Päevaleht) "Või kui ta otseselt ei sõitnud mammona reel, siis teenis ta kõige tagurlikumaid musti bandesid." (Uus Eesti) "Nende "mustasajaliste" lohede kõrval triumfeeris aga veel üks liik ajakirjandust, mille vaderiks oli vanglavend Aleksander Veiler, kes kunagi ei väsinud uhkeldamast oma kollase ajakirjanduse kuninga tiitliga. Rahvaleht ja Esmaspäev olid lehed, mis
annaabi.ee 
