põlispuudega kalmistutel ja mujal kultuurmaastikul, kus leidub pesitsemiseks sobivaid õõnsaid puid. Kodukakule on sobivaimaks pesapuuks pärn paikadest. Pärnale järgnevad tamm ja haab. Kodukakud pesitsevad ka vanades ehitistes, kus leidub varjulisi kohti. Kodukaku pesa tunneb ära omapärase sisu järgi. Pesa vooderdatakse omaenese kuivanud räppetompude ja pesaõõnsuse kõdunenud puupuru seguga. Kodukakk muutub aktiivseks alles öösel ning on meie kõige ''öisem öökull". Enamus kodukakke toitub põhiliselt närilistest. Samas võib nende toidulaud varieeruda väiksematest kuni hakisuuruste lindudeni, konnad, sisalikud, mutid ja mardikad, st toiduvalik võib olla väga lai. Kodukakud sageli siiski spetsialiseeruvad mingile kindlale toiduobjektile. Peale närilistepüüdjate on tuntud näiteks rästaspetsialistid. Antud spetsialiseerumine on tingitud sarnaste pesapaikade kasutusest. Kodukaku menüüs on suurem lindude osakaal inimasutuse läheduses.
kuivatatud seedimatute toiduosakeste, mis ta välja oksendanud on, pulbristatud massi ja kõdunenud puudelt kistud puruga. Kui pesa muutub märjaks, näeb see üsna jäle välja ja selle peaks leidma juba lõhna järgi. Aprilli alguses on kodukaku pesas 2-5 muna ning pojad kooruvad mai alguses. Pesast hakkavad nad väljas käima juba mai lõpupoole, aga nad lennuvõimestuvad alates juuni keskpaigast ning pojad püsivad koos kuni augustini. Eestis on ta levinud kõikjal ja kodukakke arvatakse praegu olevat 1000-1200 paari. Loorkakk (Tyto alba Brehm) On kõhetu varesesuurune kakuline, kes oma väljanägemiselt ei ole sarnane ühegi teise Eesti kakulisega. Ta keha üldpikkus on umbes 34cm ja tiivad on 27-30cm pikad. Loorkaku rind ja kõht on valged, ka jalad on valged koos üksikute peente triipudega. Ta sulestik ei ole kohev nagu teistel kakulistel, vaid kaku suled on kehale liibunud. Loorkakul on kollased varbad ja nokk ning helepruun selg. Ta nägu meenutab
annaabi.ee 
