Samas ulukhobuse kodustamisest andmeid ei leitud. Üks arvamustest on, et põhja metshobune võis seguneda siinnse koduhobusega, mis andis aluse eesti hobusele, kellel ka praegusel ajal esineb ühiseid jooni ulukhobuse eksterjööris. Teiste olemasolevate variantide järgi võis eesti hobune põlveneda rüütlihobusest või hoopis araabia, mongoolia või normanni hobusest. Eesti hobuse juuri uurimist teeb keeruliseks asjaolu, et mets- ja koduhobuste luud on samalaadsed, ning üksikute luu leidude alusel ei saa midgi tõestada. Samas metshobuste luid on leitud tänapäeval väga vähe, mis näitab seda, et ürgset karjakasvatust ei eksisteerinud sellel ajal Eesti aladel . Kuna metsatõud alates Skandinaaviast kuni Jaapani saarteni on kõik ühte moodi, siis hobusetõu erinevate indekstide ja mõõtmete uurimine ei selgita tõu põlvenemist.(Tamsalu 2001: 7)
Üksikuid sellele liigile kuuluvaid luuleide on saadud ka teistest hilisematest kiviaegsetest asulakohtadest. Seega on hobuse kodustamine Eestis välistatud nii väikese arvukuse põhjal ei ole see võimalik, liiatigi peaks sel juhul hobuseluude osatähtsus arheozooloogilises materjalis pidevalt suurenema, mitte vähenema. Koduhobune Eestis Kiviaja lõpul, kui luuainesesse ilmuvad esimesed koduloomaluud, metshobust meil enam esinenud, samuti puuduvad selle perioodi napis luuaineses ka koduhobuste luud. Pronksiaja lõpus (9.6. saj. e. Kr.) on hobune muutunud tavaliseks koduloomaks. Asvas ja Ridalas moodustasid hobuseluud ligikaudu 10%, Irus koguni 36% kõigist koduloomaluudest. Hobuseluude küllaltki suur osatähtsus kindlustatud asulate arheozooloogilises materjalis näitab selle liigi kõrget arvukust ning hobuse pidamist ka lihaloomana. Hobuse kasutamisest ratsutamisel annavad tunnistust Asvast ja Irust leitud suitsekangid. Rauaaja alguse muististest on meil vähe luumaterjali
annaabi.ee 
