tsintsilja nahka. Ta karv on nii tihe, et parasiitidel pole võimalik nahani jõuda. Vombat Vombat on Austriaalias elav taimtoiduline kukkurloom, kes toitub peamiselt kõrrelistest, juurtest, koortest jms. Vombatitel on väga aeglane seedimine kuni 14 päeva. Liigub aeglaselt, aga vaenlase tulekul suudab kiiresti liikuda ning hammustab väga kõvasti. Koduhiir Koduhiire toiduks on mitmesugused taimed, seemned, ja putukad. Majades sööb ta kõike kättesaadavat. Koduhiirel on suur sigivus 8 pesakonda aastas. Koduhiir on inimkaasleja ta on tihedalt seotud inimasutustega. Suvel võib teda leida igalt poolt, kus ta kaevab lihtsate ehiustega urge. Veel huvitavaid fakte Taimtoidulise seedekulgla on palju pikem kui lihasööjatel ning nende kõhtki on suurem. Taimtoiduliste hambad on kohastunud söödava toiduga, nii et nende purihambad töötavad nagu hekslid. Paljudel elavad maos ja soolestikus bakterid ja algloomad, kes
hammustada nii kõvasti kui harilik orav. Unilased on nad selle pärast, et nad magavad päeval ja ka talvel. Praeguseks on lagrits kadunud, mitte ainult Eestist vaid ka lähipiirkondades. Pähklinäpi kohta pole materjali, et nad oleksid Eestis levivad. Leedus on neid umbes 1miljon. Toituvad viljadest-marjadest. Kunel on kõige suurem unilane ning arvatavasti Eestis seda liiki pole. Rotisuurune loom. Lõuna- Euroopas on tavaline liik. Ränd- ja kodurott on kaasliiklased. Koduhiirel on spetsiifiline lõhn. Pisihiir punub endale pesa nagu lind. Talveks lähevad ikkagi urgudesse, sest talvel on maa-alustes koobastes soojem. Uruhiirel on lühem saba kui päris hiirtel. Pea on paksem. Uruhiired elavad avamastikul ning on viletsad ronijad. Leethiir on punakat värvi ning tavaline liik Eestis. Elavad metsades ja parkides, väga hea ronija. Mügri ehk vesirott elab pinnases/käikudes, ajab mulda üles nagu mutt. Kõige suurem uruhiirlane on ondatra. Saba on vertikaalselt lapik.
poolt. Osal taimedel esineb kaht tüüpi õisi, isetolmlevaid ja risttolmlevaid. Viimased põlgavad kõik iseenda tolmuterad ära, esimesed eelistavad aga just iseenda tolmuteri. Geneetilised markerid on vanemate ja järglaste omavahelises äratundmises kasutusel näiteks lindudel ja imetajatel (s.h. inimesel), pesakaaslaste äratundmises ühiselulistel putukatel (mesilased, sipelgad), vendade-õdede äratundmises konnadel ja koduhiirel. Laialt on kasutusel ka keskkonnast omandatud markerid. Näiteks herilased ja meemesilased tunnevad oma kolooniakaaslased ära pesamaterjali lõhna järgi. Konnad kasutavad peale geneetiliselt määratud lõhnade ka sellest keskkonnast omandatud lõhnu, mille toimeväljas nad viibisid vastsestaadiumis. Ilmselt kasutavad organismid võimaluse korral nii geneetilisi kui ka keskkonnast omandatud markereid. Ainult üht tüüpi markerite kasutamine sugulaste identifitseerimiseks suurendaks
annaabi.ee 
