putukaina (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena. Kujunes uskumus, et surnud esivanemad tulevad kodu külastama sügisesel hingedeajal või talvisel pööripäeval ning selleks puhuks kaeti neile ööseks toidulaud ja pererahvas magas maas õlgedel, jättes 5 asemed "hingekestele". Võimalik, et kodu külastava esivanema hinge kujutelm sulas kokku hilisemate maja- ja koduhaldjatega. Hingedepäev on Eestis tuntud tänaseni ja vanem põlvkond peab regulaarset surnuaial käimist, omaste haudade eest hoolitsemist ja sinna pühade puhul küünalde läitmist tähtsaks kohustuseks. Välismaa kombed Luukerede tants Mehhikos. Alustame Mehhikost, kus 1.-2. november on Surnute Päev. Traditsioon on alguse saanud asteekide festivalist, mis oli pühendatud nende jumalanna Mictecacihuatl'ile, kes oli
Tarkadeks või nõidadeks nimetati inimesi, kes oskasid sõnade abil loitsida, haigusi ravida. Targad kontrollisid väge. Vägi oli muinasusundi põhielemendikd- elusolendites teatud objektides, paikades ja taevas, aga ka sõnades. Kõige enam väge oli südames küüntes, veres ja juustes. Loodusobjektidesse suhtumisel lähtusid meie esivanemad seisukohast: nagu mina talle, nii tema minule. Kõikjal esines veel vaime ja haldjaid, kes olid kindlate paikade hoidjad ja kaitsjad. Koduhaldjatega tuli hästi läbi saada ja seetõttu ohverdati igast tootest veidike ka talle. Peko oli koduhaldjas, kes toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud päevadel. Taara- saarlaste jumal aga tuntud ka Virumaal, kus ta olevat sündinud. Uku oli Eestis tuntud jumal. Vaimud, haldjad ja jumalad polnud oma loomult inimeste vastu ei hea- ega pahatahtlikud. Heatahtlikkust püüti saavutada ohvrite toomisega. Selleks olid kindlad kultus- ehk ohvripaigad: hiied või üksikud puud, allikad, kivid.
annaabi.ee 
