(Eesti oma sõna, umbes 5000 aastat vana) Hing Eesti mõiste, inimese isikupära kandja ja elushoidja (umbes 3000 aastat vana) Tark ehk nõid inimene, kes oskas sõnadega ravida ja nõiduda. Mõnel üksikul vaimul-haldjal oli ka nimi: 1) Tõnn koduhaldjas, keda austati Viljandimaal ja Pärnumaal. 2) Pekko(Peko) setude viljakuse-, karjaõnne- ja koduhaldas, kelle kuju hoiti viljasalves ja viidi külvi ajal põllule, karja väljalaskmisel karjamaale. (Väljas pidi Pekko olema peidetud.) Eestlaste tähtsaim jumal oli Taara (Tara, Tarapita), kelle päritolu pole teada. Eestlased pöördusid tema poole enne lahinguid. Teine jumal oli Uku (vanamees), keda austati Virumaal, mida kaitses ei teata. 10. Muinasusund ja tänapäev. Tänapäevani on säilinud muinasusundist hingede aeg
hingede eest hoolitsemise (matusesööming kohaga surnu hingele; setudel haudadel söömine / joomine), hingede aja tähistamine sügisel. 18. Jumalad, haldjad, vaimud suhtumine loodusesse Nad kaitsesid ja hoidsid loodust. Tuntud olid metsaisad ja emad, nurmeemad ja isad. Põllu ja veevaimud jne. Põhjapoolses eestis nimetati neid haldjateks. Mõned haldjad elasid isegi talus vöi selle vahetus läheduses. Koduhaldas Tõnn. ( Pärnu ja Viljandimaal ) Setudel seisis viljasalves Peko. Võrreldes eesti ja naaerrahvaste muinasusundeid, torkab siin silma kõrgjumalate vähesus. See ongi tema omapäraks. Jumalaks nimetatakse vaid Tharapithat, kes oli saarlaste jumal, sündidnu Virumaal ja lennanud saaremaale. Hilisemal ajal mitmel pool tuntud jumal UKU austamine vöis ulatuda ka muinasaega. Muinaseesti usund oli ANIMISTLIK- kogu elus ja eluta loodust peeti hingestatuks (st. et puudel, kividel, veel, loomadel jne
annaabi.ee 
