1972. a. toimusid I ülemaailmsed eestlaste päevad Torontos. tegutses ka Eesti Maja ja oli ka väliseesti kirjandus.1950a hakkasid kontaktid Kodu-Eestiga taasutma ehk isiklikud kontaktid.1959 a. avanes pagulastel võimalus turistina E külastada. Selleks oli vaja viisat. 1960 a muutusid tähtsaks kultuurikontaktid. Pagulastele anti välja ajakiri Kodumaa, Seda suunas 1960a loodud Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Komitee(VEKSA)- see oli KGB kontrolli all. Teaduslikud kontaktid- kodueestlasi hakati kutsuma teaduskonverentsidel eettekandeid pidama. Neid vahendas samuti VEKSA. Peale uusvenestamist muutusid suhted taas keeruliseks. E massiline Venem. rändamine sai alguse 19 saj. Suure väljarände(1958-1918) lõpuks olid eestlaste asundused tekkinud paljudes Venemaa piirkondades. E arvukus Venem. Hakkas vähenema. Põhjused: sundkollektiviseerimine, massirepressioonid, emakeelse koolihariduse keelustamineja sõjasündmused. 1940 a tuli kõige rohkem eestlasi tagasi.
Olime võõral maal, paljud puuduliku keeleoskusega , meie tulevik oli tume ja lootusetu. Kuid siiski poleks me ühegi hinna eest oma seisundit kodumaa saatuskaalastega vahetanud. Olime küll kaotajad, kuid olime sellel poolel, kus inimõigused, demokraatlikud põhimõtted ja vabadus olid hinnatud. Mõne aasta pärast leidsime endale kodud kaugetel maadel ja hakkasime elu uuesti üles ehitama. Püüdsime jääda eestlasteks, toetada kodueestlasi pakkide saatmisega ja jätkata võitlust kommunismi vastu. Seekord oli meil tugev liitlane: lääne leer , kes kommunismi tõelise iseloomu olid avastanud. Kodumaast aga olime eraldatud raudse eesriidega. Alles 50 aastat hiljem, kui see eesriie langes ja iseseisvus taastati, oli mul võimalus jälle kodumaale tulla . Oli suur rõõm sõpru ja sugulasi näha, kuid siiski avastasin, et
annaabi.ee 
