,,sakala". 1892. loobus ta ajakirjanikutööst, kavatsedes hakata vabaajakirjanikuks. Lühikese ajaga valmisid : jutustus ,, vari ,, , juttude kogu ,, kümme lugu ,, ja luuletuskogu käsikiri. Ta jätkas veel mõnda aega kirjanikuna Alatskivil ( jut. ,, käkimäe kägu ,, ja ,,nõia tütar ,,. Kuid siiski oli haigus arenenud nii kaugele et ta paigutati närvikliinikusse. Järgnevalt kadus ta avalikusse eest ligi 10.neks aastaks. Haigusaastad tähendasid liivile kodudust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil, ning läbielatu ja tunnetu luulendamist. Tähelepanu ja tunnustus innustasidki Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle. Kuid siis oli juba hilja . Ta suri 01,12,1913. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel. Tema loodusluule kuulub Eesti luuleklassikasse . Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas ; realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus.
autor). o Olulised olid need lood, kus jutustatakse laste ja nende vanemate igapäevasest elust või loodusest ("Ellerhein"). o Kirjanik püüab mõista laste käitumist ning psühholoogiliselt põhjendada. Tal on usku lapse headusse, mistõttu aus ülestunnistus hoiab ära karistuse ("Hea õde"). o Juttudes on rohkesti inimlikku soojust ja heatahtlikkust, ka igapäevase elu lihtsust ning kodudust, mis varasemate rangelt karistavate, hoiatavate ja hirmutavate lastejuttude kõrval mõjub kosutavalt. · 3. jaanuaril 1883 pidas J.Kunder Eesti Kirjameeste Seltsis kõne teemal "Eesti laste- kirjavarast". See avaldati "Valguses" (Kunder, J. Valgus 1884, 10. ja 31.märts). o Märgib, et kõik olemasolevad raamatud ei sobi lastele, "lastel on ise saamatud, oma enese raamatukogu".
annaabi.ee 
