juhatajat ega õpetajat. Varsti tuli talle üliõpilane härra Pärn külla ja ütles talle, et ta võib iga kell tema juurde tagasi tulla. Talle ei meeldinud lastekodus ja ta koliski üliõpilase juurde tagasi. Siis juba Jaan sai jooksupoisi töökoha. Ta hakkas raha koguma, et ema hauale valge rist osta. Üliõpilane ajas lastekodu paberid korda ja Jaan saadeti teise kooli. Tal läks seal hästi, kuid tal tekkis õpetajaga tüli ja teda saadeti erikooli. Seal ta kohtas Kodjat, aga Kodja oli hakanud heaks poisiks. Kätte olid jõudnud jõulud ja üliõpilane kinkis Jaanile uue ülikonna. Neil tulid koolis spordivõistlused korvpallis ja võrkpallis. Kodja ja Jaan olid kaptenid. Võrkpalli nad võitsid, kuid korvpall oli tõsine heitlus. Esimene poolaeg lõppes 16:8 teiste kasuks. Jaan ütles teistele, et kui kaotame, kaotame auga. Kuid teisel poolajal mängisid kõik nii hästi. Seis oli viigis, kui Jaan viskas viimasel minutil võidukorvi.
Kui Jaan teda oli kakluses võitnud, pakkus vastane talle aga oma sõprust. See sõber nimega Kodja oli omapärane, lottis, lombakas kuid ikka sportlik. Jaan oli ka sportlik ja ta oli isegi pallimängude kapten. Kodja oli ka Jaani pallimängu meeskonnas ja koolidevahelistes mängudes võitsid nad kolmest alast kaks. Korvpalli ja rahvastepalli. Võrkpalli nad aga napilt kaotasid, kuna oli vähe harjutada saanud. Ühel päeval kui Jaan oli jõe ääres Kodjat otsimas siis peatus ta paadisillal ning sulistas jalgadega vees. Siis aga märkas ta et tüdruk oli hädas ning mööduva mootorpaadi lained ükkasid ta ümber. Tüdruk oleks uppunud kui Jaan ei oleks haaranud ritva kalda äärest ja teda välja tõmmanud. Selle tüdruku isa andis Jaanile 50 krooni ja teenistuskoha. Lisaks sai ta aga ka teenetemärgi. Raamat lõppes sellega, et Jaan sai oma ema hauale marmorist hauakivi mida ta
annaabi.ee 
