Internet on loonud arutleva kodanikuühiskonna, seda mitmete avalike portaalide nagu Eesti Demokraatia Uuendamine, Sõltumatu Infokeskus. Mulle on antud võimalus arvustada poliitikute, riiklike institutsioonide ja riigiametnike vigu, seejuures puuduvad kahjulikud tagajärjed minule. Seda tänu demokraatliku ühiskonna sallivusest erinevate poliitiliste vaadete vastu. Kuna internet on muutunud tänapäeva inimese lahutamatuks kaaslaseks on ka kergem saada seeläbi iseseisvalt head kodanikuharidust. Vabad valimised annavad mulle võimaluse valida ja seega valitud esindajate kaudu kujundada riigi poliitikat. Minu riigis Eestis on see justnimelt õigus mitte kohustus nagu Luksemburgis, Kreekas või Austraalias. Siiski oli aastal 1932 tollases Eestis toimunud rahvahääletus põhiseaduse muutmisest kohustuslik ning trahv 5krooni, see suurendas küll valijate protsendi 92%-le. Eestlased aga ei kasuta õigust anda oma hääl, sest näiteks 2007
kes ei oleks kuulnud J.F. Kennedy surematut lauset: "Ära küsi, mida sinu riik saab teha sinu heaks, küsi endalt, mida sina saad teha oma riigi heaks". Selles peitub minu arvates väga suur tõde. Sellest lausest tuleks kinni haarata ja tõepoolest maha istuda ja kirja panna, oma võimalused aitamaks riigi paremat toimist. Esmalt oleks vaja oma riiki tunda. Üldjuhul on põhiseadusega kursis vaid kodakondsust taotlevad inimesed ja mitte iga sünnipärane eestlane. Seega on vaja tõhustada kodanikuharidust. Selleks võib pidada ka ühsikonna õpetuse mahu tõstmist Eesti haridussüsteemis. Riigi tunnused, seadused, põhialused peaks olema kõigil selged nagu emakeel. See suurendaks sidet kodanike ja riigi vahel. Seega leian ,et kodanike harimine on aluseks aktiivsuse tõusuks ühiskonnaelu mõjutamises. Kuid tundub, et inimloomus justkui vajaks ühiskonnakriisi, nägemaks, et riik on tõesti hädas. Sel puhul hakatakse rääkima ka üha enam kodanikuühiskonnast ja kodaniku omaalgatusest
annaabi.ee 
