(Harilik pihlakas ... 2009) 1. 2. 3. 4. 1.võrsed, 2. õitsev võrse, 3.pihlakakobar, 4. lehed 5 1.2 Tuhkpihlakas Tuhkpihlaka ladinakeelne nimi on Sorbus rupicola. Eestis on see puu võrdlemisi haruldane ning esineb üksnes Saaremaa lääneosas. (Leht 1999: 163) Peamiselt kasvab soojemates kohtades, eriti lõunapoolsetel nõlvadel, hõredates lehtpuu ja lehtpuu- segametsades kuivadel kobedatel õhukestel muldadel. Üldiselt on valgus- kuni poolvarjulembene taim. (Godet 2000: 214) Tuhkpihlakad ei kasva meie tingimustes nii suureks kui näiteks pooppuud. Nende kõrgus jääb kümmekonna meetri juurde. Tuhkpihlaka lehed on täiesti lõhestumata ja ainult serv on ebakorrapäraselt hambuline. Lehtede alumise poole värvus on tuhkpihlakas hõbevalge, mis on talle ka nime andnud. (Reitalu 2000: 05.05.09) Tuhkpihlaka võra on
autogreiderite rattavalem enamasti 1x2x3. Seega on masin kolmeteljeline, kahe tagumise telje veoga ja juhitavate eesratastega. Niisugune laialt levinud skeem tagab hea tasandamisomaduse, pusiva haardejõu ning küllaldase püsivuse. Raskete autogreiderite rattavalemid on 1x3x3 ja 3x3x3. Taolise skeemiga masinal on head veoomadused, läbivus ja manööverdusvõime. Läbivuse suurendamiseks saab mõnedel teehöövlitel reguleerida õhurõhku rehvides tsentraalselt: nõrkadel või kobedatel pinnastel alandatakse rõhku rehvides ja kõvadel pinnastel tõstetakse. Teehöövlid jagatakse mehaanilise, hüdraulilise ja kombineeritud (elektrohüdraulilised, pneumoelektrilised jt.) juhtimissüsteemiga masinaiks. Vedavaid rattaid käitab tavaliselt masina peajõumasin, enamasti on selleks sisepõlemismootor, harilikult traktorimootor. Jõuülekanne koosneb mitmeastmelisest käigukastist, jaotuskastist ja mitmest reduktorist. Viimaste arv ja ehitus sõltub
annaabi.ee 
