perekond liilialiste (Liliaceae) sugukonnast, kuhu kuulub ca 100 liiki, mis looduslikult on peamiselt levinud Euraasia steppides ja poolkõrbeis, sh. Sise- Aasia mäestikes. Tulp sisaldab mürgist alkaloidi tulpiini Krookus Kevadine krookus (Crocus vernus) on Eestis hästi tuntud ja peamiselt kasvatatav krookuseliik. Gladiool Gladiool ehk kuremõõk on ühepoolsete tähkjate või kobarjate õisikute ja mõõkjate lehtedega mugulsibultaimede perekond võhumõõgaliste sugukonnast. Hüatsint Hüatsindid on talvekülmadele võrdlemisi vastupidavad, kuid et meie talved on tihti lumevaesed, on siiski soovitatav peenar kinni katta. Laugud Õisikud sobivad suurepäraselt kuivatamiseks ja kasutamiseks lillekompositsioonides. Esinduslik hübriidne laugusort ´Purple Sensation´
Eluvorm on neil ühekojalised heitlehised, harvem igihaljad püstised või ronivad põõsad, kõrgus kuni 3 m. Õied on mõlemasugulised, viietised (tupplehti harva ka 4), rohkete tolmukatega suured õied. Õie läbimõõt sageli kuni 5, harva kuni 12 cm. Värvuselt sagedamini roosast tumepunaseni, harvem valged või kollased, lõhnavad tugevasti ja meeldivalt. Üksikult või kobarjate kuni pöörisjate, vahel sarikjate õisikutena. Kibuvitsa vili on tõrsik (koguvili), milles osapähklikesed asetsevad õõnsas lihakaks muutunud õiepõhjas. Värvuselt harilikult punane, harvem kuni must. Pähklikesed üheseemnelised. Tõrsiku sisemus sageli karvane. Valminult on viljaliha pehme, lihakas, hapu, söödav, sisaldab rohkesti
vastu metsatulekahjudele ja on üks esimestest taimedest, mis põlendikul tärkab. Kanarbikupuhmad kasvavad hulgakesi koos, kasvukohas on kogu maapind tihedalt kanarbikku täis ja see teeb kanarbiku kasvukohas liikumise raskeks. Kanarbik kasvab 20–50 cm kõrguseks. Vars on rohkete peavarrest eemalehoiduvate tõusvate harudega. Õitseb juuli lõpust oktoobri alguseni. Õied on roosakad või helelillad, kaheli õiekattega ja neljatised ning on koondunud kobarjate harudega pööristesse tipmistele võrsetele lehtede kaenlasse. Kanarbiku vili on munajas madalate karvadega kaetud kupar, milles on väiksed ümmargused seemned. Valmib septembris. Ühel kanarbikupuhmal võib valmida kuni 90 000 seemet.
Osa kangurlindlasi näiteks pesitsevad üksikute (solitaarsete) paaridena, teised seevastu tihedates kobarjates kolooniates. Looduseuurija täheldas järgmisi seaduspärasusi (joonis 2.1): Metsades on kangurlindlased valdavalt putuktoidulised, nad toituvad üksikult, nende pesad paiknevad hajusalt ja on peitunud puuvõrasse; neil on suured individuaalsed pesaterritooriumid. Rohtlates seevastu on nad seemnetoidulised, toituvad salkadena, pesitsevad kobarjate kolooniatena, nende kogukad pesad paiknevad varjamatult. Millega selliseid erinevusi seletada? Crook seletas seda järgmiselt: Metsas on põhitoit - putukad - levinud enam-vähem ühtlaselt ja hajusalt. Seetõttu on kasulik toituda üksikute paaridena omaenda kaitstavatel pesaterritooriumidel. Metsas on see võimalik ka seetõttu, et pesa on kerge peita vaenlaste eest puuvõradesse. Rohtlas seevastu on põhitoiduks seemned, mis valmivad üksikute laikudena siin-seal erinevail aegadel
annaabi.ee 
