Tuulevarjuks peaks olema mets, hekk jms. Vältima peaks põhja või idatuulte poolt avatud kohti. Samuti ei tohiks tarude alla jääv maa-ala olla üleujutatav. Soovitatav oleks mõni looduslik veekogu mesila läheduses kust mesilinnud saavad vajadusel vett võtta. Mesila võiks asuda kõrgepingeliinidest eemal, sest lennumesilased võivad tänu elektromagnetväljale kaotada orientatsiooni ning eksida teel tarru. Mesilas võiks aia iluks olla ka paar elupuud, kuhu sülemimesilastel meeldib kobarduda. Kõrged puud mesilasse ja selle lähedusse ei sobi, sest sülemite püüdmine kõrge puu otsast on väga tülikas tegevus. Mesilasse sovibavad madalad põõsad, viljapuud ning marjapõõsad, sest need varjavad suvel tarusid ereda päikese eest. Lennuavade suund ei ole kohustuslikult määratud, kuid eelistatakse ida-kagusuunda. [Mesilaste pidamine - E. Kilter; Mesiniku magus elu M. Vabar] Tarude hulk ja asetus Tarude hulk
Parimaks asukohaks, kus mesila paigutada on eelkõige tõmbetuule eest kaitstud maa-ala, peamine põhjuseks on, et tugevad tuulepuhangud ei mõjutaks mesilaspere tegevust nii vaimselt kui füüsiliselt. Mesilat võiksid ümbritseda eriti madalate põõsaste grupid, viljapuud ja ka marjapõõsad, eriti hea oleks, kui mesial lähedusse on istutatud mõni elupuu. Ühelt poolt muudab elupuu olemasolu keskkonda ilusamaks ja teisalt sülemimesilastele meeldib elupuude külge kobarduda. (Arro, Endla, Kilter, Rohtla, 1997) 2.1 Tarud Mesilased asuvad looduslikult puuõõnes, kuhu nad ehitavad enda poolt eritatud vahast keeletaolised kärjed. Mesilased eritavad mesilasvaha, mida nad ise oma tahtest olenemata organismis toodavad. Et toota mesilasvaha on kõigil töömesilastel tagakeha kolmandal, neljandal, viiendal ja kuuendal kõhulookel paiknevad vahanäärmed. Teistel tarus olevatel mesilastel vahanäärmed puuduvad. (Arro et al., 1997)
annaabi.ee 
