Avan ukse ja... ... kostub krääksatus. Astun pikkade sammudega läbi kitsa koridori ruumi. Ruum on pime. Ma ei näe isegi oma jalgu ja käsi. Nüüd seal olles ei tea ma isegi, miks ma ukse avasin ja sisenesin, kui teadsin, et pööran end ja tahan välja astuda. Püüan tasakesi seina ääres kõndida, et leida mõnd lülitit mis tooks ruumi valgust. Koban kätega seina ja leian lüliti, vajutan seda, kuid midagi ei muutu. Mu silmad hakkavad vaikselt pimedusega harjuma. Katsun seina ja tunnen kuidas käsi riivab midagi. Liigutan veel kätt üles ja alla ning saan enda haardesse midagi, mida arvan olevat ukselink. Vajutan seda alla ja uks avanebki tasakesi minu poole. Piilun ruumi, kuid seal on jälle pimedus. Astun sisse ja sulgen enda järelt ukse. Ma kõnnin edasi, mitte enam mööda seina äärt, vaid otse. Hoian käsi kaitseks ees
Olles segunenud saab iga värv uue tähenduse, kuid omab endiselt eelmist sisu. Ja kui hoolikalt vaadata on näha ,et kõige heledam jääbki heledaks, tumedaim tumedaks. Olles teineteisest erinevad, aga täiustades teineteist. · Varjatud müüri all on peidus kaduma läinud hetk.. (tähendus: Me võime kaotada midagi,mis meile tähtis,aga see võib tagasi tulla meiele tundamatut ted mööda.Lühidalt: Kõik võib muutuda.) · Ma sirutan käe ja koban tühja õhku.Kõik mida püüda olin tahtnud oli mul käe ulatuses,aga ma ei sirutanud kättt..(tähendus: Vahel on kõik mida sa soovid,mida sa vajaksid su läheduses,aga sa ei märka seda.) · Erinevus elu ja filmide vahel on see, et elus puuduvad subtiitrid. · Me sobime nagu särk ja perse. Huvitav, kumb mina olen? · Suhe on nagu kahe muutujaga võrrandsüsteem - lahenduse võib tuua tundmatu leidmine. · Tugevused ja nõrkused on rohkem hetkelised
allee kui põrand puhtaks pest Süda sees kui nuga taskus poolrõske veel. Mis sest! Mis sest! tukub, aimamata verd. Eest rebit laineil haak ja olm: Ons see minu oma suu, sööb sõõrmeid sinisoola tolm. mis neid surnud sõnu poetab? Eest lükat mere jäine riiv: Hapraid askeldusi soetab saand merest maantee - taeva viiv. käsi, küljes mõni muu? Ees samme vibuhändlik sirk, Sammun, koban samas kongis, pää kohal tuiskab tuulekuul. mille varbadega harjut. Ja riideis tuul ning põues tuul - Kauakestvas leinarongis löön ise õõtsuma kui pirk. hädakisad ammu karjut. Ja rannal valge varvas-aid. Silmil vist on surilina; Kolm mütsi, miski mütse all: häälitsed kui võõras lind. sääl kargleb kaarik-kukerpall, Ons see minu oma mina? kui sõidaks võõraid teid ja maid. Ons see minu oma rind?
tema peale välja valas. Lõpuks jäi aulik härra Clopin rahulikuks. «Niisiis tahad sa, lontrus, santlaagriks saada?» «Muidugi,» vastas poeet. «Tahtmisest pole veel küllalt,» seletas Clopin tusaselt. «Hea tahtmine ei lisa supile vürtsi juurde. See kõlbab ainult taevasse saamiseks. Kuid taevariik ja Argoo riik on kaks ise asja. Kui sa meie hulka tahad astuda, pead sa näitama, et sa millekski kõlblik oled, ja sellepärast koba nukku.» «Hüva,» ütles Gringoire, «koban kõike, mida soovite.» Clopin andis märku. Mõned argoolased lahkusid pool-sõõrist ja tulid varsti tagasi. Nad tõid kaasa kaks posti, mille alla puust latid olid löödud, nõnda et nad kõvasti maa peal 4 8 seisid, ülalt olid postid põikpuuga ühendatud ja kogu see ehitus moodustas kena kantava võlla ning Gringoire'il oli lõbu näha, kuidas see värk ta ette ühe hetkega üles seati. Ei puudunud midagi, isegi mitte köis, mis graatsiliselt põikpuu küljes kõlkus.
annaabi.ee 
