16/32-bitine siiniarhitektuur PS/2-sarja arvutitele, mis ei ole ühilduv ISA-ga; PCI (Peripheral Component Interconnect). Tänapäeval levinuim PC-de ja Macide siiniarhitektuur, mis rahuldab enamikku PnP-tehnoloogia (Plug and Play) nõudeid. PCI siini võime kohata 486/Pentium arvutitel. Võrgukaabliga ühendatakse võrguadapter standardsete pistikute abil. Peene koaksiaalkaabli ühendamiseks kasutatakse BNC-pistikut (vt. joonis F-17) ja vastavat pesa, jämeda koaksi puhul l5-kontaktiga DB-pesa, mille külge ühendatakse AUI-kaabel transiivrist (vaata joonis F-16b). Keerdpaari korral kasutatakse kas RJ-ll või RJ-45 pistikut (joonis F-18b) ja vastavat pesa. Väliselt sarnaneb viimane telefoniliidese RJ-ll-ga, kuid 4 kontakti asemel on neid 8. Tavaliste võrgukaartide kõrval on turule ilmunud ka erifunktsiooniga adaptereid. Traadita andmeside jaoks väljatöötatud võrgukaardid on ette nähtud kas kohtvõrgu
Mitmed võrgukaardid on varustatud nii sisemise kui ka väliselt juurdeühendatava transiivriga ja see nõuab vastava parameetri seadmist (tavaliselt sillakute abil, mis asuvad võrgukaardi paneelil). Et tagada võrguadapteri ühilduvust arvutiga, peab tema sisemine siinistruktuur kokku langema arvuti omaga. Võrgukaabliga ühendatakse võrguadapter standardsete pistikute abil. Peene koaksiaalkaabli ühendamiseks kasutatakse BNC-pistikut ja vastavat pesa, jämeda koaksi puhul 15-kontaktiga DB-pesa, mille külge ühendatakse AUI-kaabel transiivrist. Keerdpaari korral kasutatakse kas RJ-II või RJ-45 pistikut ja vastavat pesa. Väliselt sarnaneb viimane telefoniliidese RJ-II-ga, kuid 4 kontakti asemel on neid 8. Tavaliste võrgukaartide kõrval on turule ilmunud ka erifunktsioonidega adaptereid. Traadita andmeside jaoks väljatöötatud võrgukaardid on ette nähtud kas kohtvõrgu loomiseks või tööjaama
annaabi.ee 
