teenrid) ja moodustas nendega koos väikseima lahinguüksuse - "oda". "Oda" arvukus sõltus feodaali varakusest ja võis ulatuda paarikümnest paari inimeseni, sealhulgas mõned rüütlid nn. "ühekilbilised rüütlid", kellel polnud ühtegi saatjat. Kõrgeimaks administratiivseks ja taktikaliseks üksuseks oli "lipp", mis koosnes mõnekümnest "odast". Feodaalvägi ei koosnenud ainult rüütlitest, vaid ka "knehtidest", kes abistasid rüütlit igas mõttes, ka sõjalises. Pikemal sõjakäigul vajas rüütel enamat kui ühte hobust ning igal juhul vajas ta abi oma üha suureneva varustuse - oda, võitlusmõõga, kiivri ja kilbi - käsitsemisel ning kandmisel. Kindlasti oli tal tarvis kilbikandjat, escuyer'i, kannupoissi, tõenäoliselt ka teenrit, kerges varustuses ratsanikku luureks ning üht või kaht jalaväelast (vibu- ja ammukütid) valvuriks, tihti olid neil ka paazid kaasas
Lahingusse astus rüütel ümbritsetuna mõnedest ratsanikest (relvakandjad, ratsavibumehed, teenrid) ja moodustas nendega koos väikseima lahinguüksuse ehk "oda". "Oda" arvukus sõltus feodaali varakusest ja võis ulatuda paarikümnest paari inimeseni, sealhulgas mõned "ühekilbilised rüütlid", kellel polnud ühtegi saatjat. Kõrgeimaks administratiivseks ja taktikaliseks üksuseks oli "lipp", mis koosnes mõnekümnest "odast". Feodaalvägi ei koosnenud ainult rüütlitest, vaid ka "knehtidest", kes abistasid rüütlit igas mõttes, ka sõjalises. Pikemal sõjakäigul vajas rüütel enamat kui ühte hobust ning igal juhul vajas ta abi oma üha suureneva varustuse - oda, võitlusmõõga, kiivri ja kilbi - käsitsemisel ning kandmisel. Kindlasti oli tal tarvis kilbikandjat, kannupoissi, tõenäoliselt ka teenrit, kerges varustuses ratsanikku luureks ning üht või kaht jalaväelast (vibu- ja ammukütid) valvuriks. Rüütlivägedes kasutati tavaliselt kahte põhilist lahingukorda. 1
annaabi.ee 
