pööranud, siiski on viimasel ajal huvi keskaja kultuuri vastu järjest suurenenud. [ 5, lk 8, 9] Tallinna Püha Miikaeli kloostrihoone ajaloo vastu tundsid esmalt huvi gümnaasiumiga seotud inimesed 19. sajandil. Esialgu kirjutati kooli ajaloost, esimese ülevaate kloostri arhitektuurist andsid E. von Nottbeck ning W. Neumann. Kui 1920. aastatel avanes võimalus uurida ehituskehandit, esitas arhitekt E. G. Kühnert kloostriruumide plaanilise rekonstruktisooni. Suuremaid väliuuringuid polnud võimalik sooritada ka Nõukogude ajal. Kirik kui ka klausuur mõõdistati siiski E. ja J. Armuliku poolt. [ 6, lk 8, 9] Arheoloogid liitusid kunstiajaloolastega 1972. aastal, kui tekkis võimalus teha surfe kloostri aidahoone vundamendi juures. [5, lk 121] 1990. ja 1992. aastal algasid suuremad uurimustööd Rootsi- Eesti ühisprojektina, läbi kaevati 170 m² ala kloostri põhjatiiva lõunaküljel
nähtaval maanteeäärsel kõrgendikul. /Markus 2006, lk 17/ Majandusliku toimetuleku tarbeks olid kloostritel omad majandusksused - kloostrimõisad, kus elasid tavaliselt ainult ilmikvennad. Majanduskeskustest kasvasid sageli välja päris kloostrid, nii toimus nt Padise kloostriga. Emaklooster asutas majandusmõisa tavaliselt kuhugi küllaltki kaugele sobivasse kohta, loa saamisel emakloostrist hakkasid ilmikvennad rajama kivist kloostrihooneid, et mungad saaksid hiljem sinna elama asuda. Kloostriruumide paigutuses valitses kindel reeglipärasus. Kõik kloostrid ehitati sama põhiplaani järgi, kuigi mõõtmed varieerusid. Kloostris oli keskel madal kloostrikirik, mis oli kõige tähtsam ehitis ja rajati tavaliselt esimesena /Tamm, lk 21/. Teised hooned paiknesid nelinurkse sisehoovi ümber, moodustades sellega klausuuri. Vt Padise kloostri plaan järgmisel lehel. Kloostriruumides kasutati palju uusi tehnilisi lahendusi: nt kütet, veevärki ja kanalisatsiooni.
annaabi.ee 
