Olles majanduslikult võrdlemisi sõltumatud ning tegutsedes iseseisvalt sise- ja väliskaubanduses, said kloostrid aktiivselt sekkuda pea kõikidesse kohaliku elu valdkondadesse. Nimeliselt on Eestimaaga seonduvatest munkadest esimesena mainitud Fulcot, kelle Lundi peapiiskop Eskil umbes 1165. aastal Eesti piiskopiks määras. Siiski algas Vana-Liivimaa allutamine relva jõul kümmekond aastat hiljem, kuid ka sellesse olid algusest saadik kaasatud mungaordude liikmed. Kloostriordudest, kes otseselt oma isikliku osalusega sakslaste idaekspansiooni misjoni ja koloniseerimispoliitikaga toetasid, tuleks esimesena nimetada tsisterlasi. Dünamünde klooster oli esimene kloosterlik (rajatud 1205-1208) institutsioon, millele tuginedes tsistertslased oma ekspansiooni ka Eestimaale laiendasid ja siia kloostreid rajama asusid. Vanim nende hulgas oli Kärkna (asutatud 1228), järgnesid Tallinna (1249), Lihula (1275- 1285), Padise (1317) ja Tartu (mainitakse esmakordselt 1345).
kogu kloostri valitseja naine, kloostri abtiss. Munkade juht, peakonfessor, oli kõikide vaimulik pea. Birgitta suuniste kohaselt võis ordu kloostrites elada kõige rohkem kuuskümmend õde ja vastavalt apostlite arvule kolmteist preestrit, neli diakonit ja kaheksa ilmikut, kes pidid abistama preestreid igapäevastes töödes. Preestrid pidid pühapäeviti ja suurte pühade puhul rahva keeles jutlustama. (Pirita kloostri kodulehekülg) 1.2. Ordude levik Kloostriordudest, kes otseselt oma isikliku osalusega sakslaste idaekspansiooni misjoni ja koloniseerimispoliitikaga toetasid, tuleks esimesena nimetada tsistertslasi. Dünamünde klooster oligi esimene kloosterlik institutsioon (rajatud 1205-1208), millele tuginedes tsistertlased oma ekspanisiooni ka Eestimaale laiendasid ja siia kloostreid rajama asusid. (Tamm, 2002: 10). Tsistertslased lähtusid küll Benedictuse reeglist, kuid nõudsid vahepeal
annaabi.ee 
