antud kogemustele, suutmata teaduslikult seletada ühe või teise vahendi toimemehhanismi. Kuna valdav enamik arste saabus 19.saj. alguses Tallinnasse Lääne-Euroopa ülikoolidest, siis siinne meditsiini tase jõudis samale tasemele läänepoolsete Inge Org linnadega. Kirurgia vabanes teraapia alluvusest ja põlatud seisundist. 18.saj. teise poole arstid juba opereerisid. Maagia ja ebausuga seotud kloostrimeditsiin oli langenud juba 16.saj. alguseks. Autor toob välja ka Tallinna linnaarstide saavutatud positsioone Moskva suurvürstide ravijatena. Kokkuvõtteks. Teos toob korduvalt välja olustikulised tegurid, mis on sellele uurimuse teemale põhjust andnud: lihtrahva kitsad elamistingimused, halvad ja ebasanitaarsed toitumistingimused, kurnav ja puhkuseta töö, nakkusohtlike inimeste elamine teiste hulgas jne. Kõige olulisemat minu meelest: teadmatust
Kirikul ja kirikutegelastel oli keskaja meditsiinile mitmelaadne mõju. Esiteks muidugi kerkis inimeste ravimisega seoses üles terve hulk eetilisi probleeme. Küsimus oli selles, kas inimene tohib segada end Jumala plaanidesse (nt ravida haigeid jne, nt isegi prillide kasutamine leidis hukkamõistu). Samas, haige inimese kannatuse leevendamine oli kirikumeestele ja -naistele justkui lubatud ja kohustusekski. Niisiis tegelesid kirikuinimesed päris palju ravi ja hoolekadega. Kloostrimeditsiin kloostrite juures asuvad ravilad olid eeskätt mõeldud küll kloostrielanike endi põetamiseks, kuid siin-seal ja ajapikku üha enam sattus neisse ka kloostrivälist rahvast. Arheoloogiline materjal (luustikud) näitab patsientide puhul eeskätt mehi. (Mehed (poisslapsed) olid ka tervenemisega seotud imetegude läbi paranejad.) Kloostrirahvas panustas põhjalikult rohuteadusse kloostrite juures asusid sageli ravimatimede aiad.
annaabi.ee 
