krediiti saada. Need, kel raha vaja oli, laenasid vajaliku summa rikkalt, kes omakorda nõudis intressi. Maakohtades ei toiminud müntidesüsteem veel niipea. Linnad olid niisiis äri- ja võimukeskused. Kloostrid olid peamised kultuuri- ja haridusasutused. Kloostrimungad kirjutasid raamatuid ja seal anti haridust, säilitati kultuuripärandit. Nüüd, kui linnad võimu kogusid, peeti oluliseks ka ilmalikku haridust, sest mõisteti haritud ametnikke puudust. Nii kasvasid kloostrikoolidest välja ülikoolid. Hakati kirjutama ka ilmalikke teoseid, näiteks rüütliromaane. Linnaelanike seas oli tunduvalt suurem osa kirjaoskajaid, kui maal. Võrreldes varakeskajaga tõusis linnade tähtsus feodaalajastul suures mahus. Tänu vajadusele vahetada eksootilist kaupa teiste rahvastega, koguneti keskustesse, kus toimus oluline protsess inimkonna arengul. Linnades tekkis rahandus, pandi rõhku kirjaoskusele ja haridusele. Linnad olid tunduvalt kõrgemalt arenenud, kui maapiirkonnad
poolfeodaalsete suhete ja paganlike uskumuste kõrvale ilmusid Euroopa keskaega kujundanud olulisemad tegurid -- katoliku kirik ja fikseerunud feodaalsuhted, mille kandjateks Eesti oludes olid välismaised kolonistid. Nad tõid kaasa endaga kirikute tekke, kloostrite tekke ja linnuste arhitektuuris muudatused. (Linnuste ümber müür, vallid ja vallikraavid). Kirik oli tee, mille kaudu pääsesid esimesed eestlased hariduse juurde, seda küll esialgu ainult poisslapsed. Hiljem kasvasid kloostrikoolidest välja esimesed linnakoolid. Baltikumis võib nimetada uudse nähtusena just linnade teket. Esimesed linnad olid (Tallinn) Lübeck, Tartu, Vana-Pärnu, Haapsalu, Paide. Linnad kujunesid linnuste ümber, mis omakorda olid veekogude ja kaubateede ristumiskohtades. Koos aktiivse kaubanduse kasvuga tulid kasutusele kaalud, mõõdud ja raha. Tänu kirikule hakkas levima ka kunst: nii arhitektuur, maalikunst kui ka skulptuur
rahvusvaheliselt laialt levinud, Dalton, Waldorf – steiner pedagoogika, on üles ehitatud lapse arengustaadiumitele,õpetus on jagatud etappidele, Freinet –koolid, ei toeta õpetaja poolsele juhtimisele, vaid õpilased tuleb ise tegutsema panna.Tähtsaim ülesane siin koolis õpitingimuste loomine, päevaprogrammi koostavad lapsed ise, tähtsaim töövahend trükimasin, keskne koht vestlustel, teiste ees esinemistel, kriitilisel kommenteerimisel). Soome kooliharidus sai alguse kiriku ja kloostrikoolidest (1249 Turus, munkadele). Esimene koolisüsteem 1571, Agricola avaldas aabitsa. 17.saj. keskel astus jõusse 3-astmeline koolisüsteem. Rahvaharidus – leerikoolid, rändkoolid, lugemiskoolid (noorte kirjaoskus saavutati 18. saj. keskpaigaks) 1866-70 loodi umbes 100 rahavakooli. Keskkoolide areng 1871 (süsteemi tehti uuendusi, lütseumid) Koolikohustus võeti vastu 1910/ kuid jõustus alles 1921 Põhikooli sünd 1966. Üleminek põhikoolidele jõudis lõpule 1970 aastatel
Saaremaa sunniti alla andma. PT 17. Haridus ja kultuur Koolid olid seotud tihedalt kirikuga ja peaülesandeks oli vaimulike ettevalmistamine. Tegutsesid toomkoolid ja kloostrikoolid. Ülikoolides õpiti ka aga Saksamaal. Kõrgharidus oli siiski kättesaamatu ja kallis. Taheti asutada kohapeal kõrgemat ladinakooli. Seal saaksid talulapsed preestrikutseks valmistuda. Anti välja ka eesti keelne katoliku katekismus ehk usuõpetuse käsiraamat. Kloostrikoolidest on täpsemaid teateid ainult Tallinna dominiiklaste ja Kärkna tsistertslaste omadest. Hoogsa kaubandusliku tõusu ajal vajasid kodanike lapsed ka ilmaliku sisuga koolitust, et omandada algteadmisi edasiseks majanduslikuks karjääriks. Linnakoolid allusid raele. Tähelepanu pöörati ladina keele ja kirjanduse õppimisele. Seoses reformatsiooniga tekkisid uued eeldused hariduse eestikeelseks muutmises. Varsti koostati Tallinnas luterlik katekismus. Selle tõlkis Koell
annaabi.ee 
