ajaloo ka mitmel pool mujal. ,,Kannatav jumalinimene võib olla vähemalt viis tuhat aastat vana ja Kolmainsus on arvatavasti veelgi vanem." (JUNG 1977:46) Jung rõhutab, et rääkides dogmade psühholoogilisest tähendusest, ei soovi ta neid redutseerida pelgalt psüühikasisesteks nähtusteks. Arhetüüpseid sümboleid ei saa millekski teiseks muuta, kui nad on. Jung ütleb, et dogmadel on olemas vaste inimese psüühikas, sest vastasel korral oleks need ammu kusagile kloostrikongi jäetud ning need oleks jaganud unustatud vanakreeka jumalate saatust. Dogmadele tasub tähelepanu pöörata, kuna nad on psüühikaga, kust nad algselt ka pärinevad, elavas vastastikuses seoses. (JUNG 1977:111) Nii uuribki Jung dogmasid, kui teatavat liiki inimpsüühika fenomene. Nende sisu ei ole tõepära või tõestuse mõttes oluline, kuivõrd tegemist pole loodusteaduslike nähtustega. ,,Sedalaadi uskumused on psüühilised faktid, neid ei saa vaidlustada ning nad ei vaja tõestust
selle üle) võib meeleheidet taluda ainult teatud piirini. Kui käsn on vett täis, võib tast terve meri üle lainetada, ilma et talle ühtki tilka juurde tuleks. Esmeralda surmaga oli käsn täis. Dom Claude'ile oli kõik maailmas juba lõppenud. Kuid teadmine, et tütarlaps on elus, samuti ka Phoebus, tähendas seda, et tuleb uuesti tunda piinu, vapustusi, kaksipidi mõtlemisi, elu. Claude oli sellest kõigest juba tüdinenud. 2 1 8 Kuuldes seda uudist, sulgus ta oma kloostrikongi, kust ta välja ei tulnud ei kapiitliistungitele ega jumalateenistustele. Ta uks oli kõigile suletud, isegi piiskopile. Nii püsis ta nagu kinnimüürituna mitu nädalat. Arvati, et ta on haige. Ta oli seda ka tõesti. Mis tegi ta siis suluksis? Millised küsimused vaevasid õnnetut? Kas astus ta oma kohutava kirega viimasesse võitlusse? Kas haudus ta lõplikku kava, kuidas mustlastüdrukute surma ja endale igavest hukatust tuua?
annaabi.ee 
