Kõne all oli siis selgelt aia ja pargi hügieeniline tähendus linnas. Sellist funktsiooni täitsid siis kindlasti nn portikusaiad, mida Roomas oli hulgaliselt. Need paiknesid mitmesuguste avalike hoonete lähedal ja toimisid suurlinna tähtsate kogunemiskohtadena. Tõenäoliselt olid need sammassaale ümbritsevad "linnapargid" Kreeka ajast Rooma kandunud. Tuntuim neist oli Livia portikus, mis kujult oli 115 m pikk ja 75 m lai täisnurkne rajatis. Portikusaiad mõjutasid nähtusena keskaja kloostriaedu ja samuti näiteks renessansi õuedega aedu. Sellega paralleelne nähtus oli peristüülaed. Rooma aedade kohta võiks kõigepealt välja tuua, et need sidusid hooneid ümbritsevaga. Esimesed aiad olid puudesalud hoonete ümber. Roomlaste linnamaja kujutas endast esialgu aatriumi (vanarooma elamu tähtsaim eluruum katuseavaga, millest vihmavesi voolas põrandas olevasse basseini) ja selle sisemuses ei olnud aiale kohta. Hiljem lisandus kreeklastelt ülevõetuna peristüül (katusega
kogunemiskohtadena. Tõenäoliselt olid need sammassaale ümbritsevad "linnapargid" Kreeka ajast Rooma kandunud. Tuntuim neist oli Livia portikus, mis kujult oli 115 m pikk ja 75 m lai täisnurkne rajatis. See asus oma ümbruskonnast mõnevõrra madalamal, nii et sinna laskusid trepid. Keskel asetses bassein, mille ääres oli puuderühmi ja lillepeenraid, samuti pergolatega kaetud teid (Aiakunst... 1999). Portikusaiad mõjutasid nähtusena keskaja kloostriaedu ja samuti näiteks renessansi õuedega aedu. Sellega paralleelne nähtus oli peristüülaed. VITRUVIUS POLLIO oli rooma arhitekt, insener ja planeerija. Tema traktaat "Libri decem de architectura" ehk "Kümme raamatut arhitektuurist" on ainus sedalaadi raamat, mis on antiigiajast meieni jõudnud: hõlmates Rooma arhitektuuri, insenerluse ja linnaplaneerimise aspekte. Tänapäeval on traktaat liigitatud 100 parema maastikuarhitektuuriteose hulka, kuigi
annaabi.ee 
