(kuuma õhu või veeauruga töötlemine, triikimine), keemilisi putukamürke ja bioloogilisi vahendeid. Deratisatsioon ehk rottide jt. Kahjulike näriliste hävitamine. Deratisatsiooniks kasutatakse mehaanilisi vahendeid (lõksud, püünised), mürke (krõssiidi, baariumkarbonaadi, tsinkfosfiidi, zookumariini ja mitmesuguseid teisi lisandiga mürgistatud peibutussöötasid), gaase (vääveldioksiid, kloorpikriin, sinihape), närilisi tõvestavaid mikroobe. Oluline on ka otstarbekalt korraldatud jäätmete kogumine ja kõrvaldamine ning elamute ja ladude korrashoid. Ajalugu Esimene teadaolev katkuepideemia (Justinianuse katk) oli 6.saj. Egiptuses, Süürias, Väike-Aasias ja Euroopas. Rohkesti ohvreid nõudis katk Euroopas ka 1347-50 (niinimetatud must surm). Viimane suur katkuepideemia (algkolle Hongkong) oli 1894-1900 Hiinas, Indias ja Jaapanis
set mõju ei olnud. Eestis hakati uuesti keemiarelvaga tegelema pärast Vabadussõja lõppu 1923. aastal. Sõjaministri loodud komisjon leidis detsembris 1923, et 30% suurtükimürskudest tuleb täita keemiliste ründeainetega. Esialgu plaaniti rajada keemilise ründeaine tootmiseks tehas, kuid asi soikus 1926. aastal rahapuuduse tõttu. Väiksemas mahus jätkusid tööd 1924. aastal asutatud Varustusvalitsuse keemiaosakonnas. Esimesed keemilised ründeained kloorpikriin ja broombensüül valmisid 1925. aastal ning juba 1928. aastal olid Eesti kaitseväe varudes arvestatavad keemiarelvakogused. Kee- miarelva G(aasi)-kompanii oli pioneeripataljoni koosseisus. Kahe maailmasõja vahel sõlmitud Genfi protokoll keemiliste ründeai- nete kasutamise keelustamise kohta ühinenud riikide vahel põhines Esi- mese maailmasõja kogemusel. Lämmatavate, mürk- või muude gaaside 171
annaabi.ee 
