KLOOR Cl2 (kr.k chloros kahvaturoheline) Kloori avastas 1774 Sveitsi teadlane Karl Wilhelm Scheele. Kuid nimetuse sellele rohkekaskollasele gaasile andis teadlane Davy, kes tundis kloori ära kui keemilse elemendi. 1811. aastal andis ta kloorile ka nime tema roheka värvuse järgi. Samal aastal võeti kasutusele termin halogeen. Kirjeldati seda kui kloori võimet reageerida metallidega, et moodustada soolasid. 19 saj. algul kasutati kloori enamasti tekstiilitööstuses valgendajana või desinfektsioonivahendina, et vältida haiguste levikut. Peale selle hakati tootma ka soodat, mille leiutas prantslane NicolasLeblanc. Samuti kasutatakse kloori joogivee steriliseerimiseks, kuid ka basseinide vete puhul
· Keemistemperatuur: 3287°C · Tihedus: 4,5 g/cm³ · Hõbevalge, plastne, tugev, korrosioonikindel · Keskmise aktiivsusega metall · Madal elektri-ja soojusjuhtivus · Mittemagneetiline · Kõige vastupidavam kergmetall · Oksüdatsiooniaste ühendeis harilikult IV · Kokkupuutel õhuga oksüdeerub -> tihe, vastupidava oksiidikiht · Oksiidikihi tõttu reageerib väga halvasti vees ja õhus · Peab vastu lahjendatud väävelhappele, soolhappele, gaasilisele kloorile ja enamikele orgaanilistele hapetele · Kuumutamisel reageerib halogeenide, vesiniku ja süsinikuga · Pole võimalik sulatada õhukeskkonnas -> inertses gaasis (nt argoonis) või vaakumis Avastamine Titaani avastas 1791. aastal inglise keemik William Gregor Paiknemine Looduses leidub titaani ainult ühenditena Laialt levinud mineraalides: rutiil, ilmeniit, perovskiit (Uural) Pinnases ja taimedes, jõgede, järvede vees Maakoores Enamikes tardkivimites, mullas
ta esineb oksiidi TiO kujul. Kuigi teda leidub maakoores palju, on teda raske maakidest redutseerida. 2 Probleemid tema taandamisel tema ühenditest on seotud nende väga suure keemilise inertsusega, mistõttu on raske lõhkuda titaani ja temaga reageerinud elemendi (tavaliselt hapniku) keemilist sidet. Kaks kõige kasulikumat omadust on titaani vastupidavus korrosioonile (sealhulgas mereveele, kuningveele ja kloorile) ning tema suurim tugevuse ja kaalu suhe metallide hulgas. Titaani tihedus on vaid 4540 kg/m³, millega kuulub kergmetallide hulka. Puhtal kujul on ta sama tugev kui mõned terase sulamid, kuid 45% kergem. Keemiliste ja füüsikaliste omaduste poolest on titaan sarnane tsirkooniumiga, kuna mõlemal on sama arv valentselektrone ja nad asuvad perioodilisustabelis samas grupis. Titaanisulamid Titaani tugevus ja kõvadus sõltuvad suurel määral tema puhtusest
Üks värvuskraad võrdub 0,1 mgPt/l. 2. Hägusus mitte üle 2NHÜ. 1 NHÜ vastab 0,58 mg kaoliini (SiO2) tekitatud hägusele ühes dm³ vees. 3. pH-arv 6,7-8,0 . 4. ammooniumiooni sisaldus (NH4) kuni 0,5 mg/l. 5. nitraatiooni (NO3) sisaldus võib olla 20 mg/l võrra suurem kui veevõrgust võetaval veel. 6. oksüdeeritavus võib olla 3 mg/O2 võrra suurem kui veevõrgust võetaval ceel. 7. vees lahustunud klooriühendid (ümberarvestatuna kloorile) mis on võimelised oksüdeerima lämmastikuühendeid (edaspidi vaba kloor) võib olla 0,5-1,5 mg/l. 8. vees lahustunud klooriühendeid (ümberarvestatud kloorile), mis on reageerinud lämmastiku või orgaaniliste ühenditega (edaspidi seotud kloor), võib olla veetemperatuuril kuni +31°C kuni 0,4 mg/l, veetemperatuuril üle +31°C kuni 0,5 mg/l. 9. välibasseinides kasutatava klooriühendeid stabiliseeriva aine isotsüanuurhappe sisaldus on kuni 50 mg/l.
kloorist aktiivsuse poolest. Broom on keemiliselt väga aktiivne mittemetall, ühineb kõigi metallide (v.a. plaatina) ja paljude mittemetallidega. Ta on suhteliselt nõrgem oksüdeeruja kui kloor ja flour. Broom lahustub märgatavalt vees, kloriidide, eriti aga bromiidide juuresolekul lahustuvus suureneb. Alla 5,84°C sadestuvad vesilahusest granaatpunased Broomoktahüüdraadi Br *8HO kristallid. Vee lahustuvus vedelas Br -s on vaid 0,05 massi- %. Vesilahuses toimub (sarnaselt kloorile) osaline hüdrolüüs. Broomi küllastunud vesilahust nimetatakse broomiveeks . Paljude orgaaniliste lahustitega seguneb broom igas vahekorras. Hapetega broom ei reageeri , leelistega (analoogiliselt kloorile) Br (bromiid) + BrO (hüpobromit) ; kõrgemal temperatuuril tekib Br + BrO (bromaat). Teiste halogeenide suhtes on broom reaktsioonivõimelt kloori ja joodi vahel. Moodustab
- ühte lisa tronkihil, elektroni. mida ta ioonil on üks elektron Naatrium Kloori ioonil on üks võib kui prootoneid, seega vähem elektron rohkem kui onloovutad naatriumi iooni laeng +I. prootoneid, seega on a kloori iooni laeng –I. Naatriumi- kloorile. ja klooriaatomi iooniline vahele tekib____________ side Iooniline side ()Hapniku välis- elektronkihil O on 6 elektroni, Al oktetireegli kohaselt Alumiinium suudab ta il siduda veel on väliselek- ? O
side tuumaga ja seda suurem on ta energia. Liites või loovutades elektrone kaotab aatom oma neutraalsuse, ta saab laengu ja teda nimetatakse vastavalt katioon (+ laeng, aatom on elektroni loovutanud), anioon (- laeng, aatom on elektroni liitnud). Iga elektronkiht mahutab kindla arvu elektrone: I kiht 2 elektroni II kiht 8 elektroni III kiht 18 elektroni IV kiht 32 elektroni väliskihil kuni 8 elektroni Näiteks: Cl +17 2)8)7) kolm kihti võib kloorile kohe ära märkida kuna perioodilisussüsteemis asub ta komandas reas. Sama näide nikkliga Ni +28 nikkel asub neljandas reas, märgime ära 4 kihti Ni +28 ) ) ) ) ja numbrid Ni +28 2)8)10)8) viimasel kihil peab olema 8 elektroni kuna nikkel asub B elementide seas ja rühmas VIII B. Elektronkihid jagunevad alates teisest kihist alakihtideks ja igale alakihile vastab kindla kujuga aatomiorbitaal. Orbitaal- ruumi osa, kus elektroni leidmise tõenäosus on suur. 1)s-orbiaal (sfääriline)
seetõttu võib-olla ka selles raamatus mainitud "soolapiiritus" on sinna kirjutatud pärast Glauberi avastust. Uurinud "soolapiirituse" vesilahuse omadusi, nimetas inglise keemik Priestley selle soolhappeks. 1774. a. leidis rootsi keemik Scheele, et soolhape annab kuumutamisel mangaanperoksiidiga kollakasrohelise gaasi kloori. Seega avastas kloori 1774. aastal Rootsis Uppsalas Karl Wilhelm Scheele. 1811. aastal andis aga kloorile nimetuse teadlane Davy, kes tundis kloori ära kui keemilise elemendi. Oma nimetuse sai kloor roheka värvuse järgi. 1811. aastal võeti kasutusele ka termin halogeen, mida kirjeldati kui kloori võimet reageerida metallidega, et moodustada soolasid. Kloor ei leidnud kohe kasutamist. Esmakordselt kasutati kloori meditsiinis. Kloori vesilahust (kloorvett) soovitati arstidele kui desinfitseerivat ainet laipade lahkamisel. Umbes 1830
metalli katioon ning nitraatioon. Mõlema kihi puhul muutub titaani välispind kõvaks ning ta ei saa osaleda enam keemilistes reaktsioonides ehk muutub intertseks. Titaani üks parimaid keemilisi omadusi on vastupidavus korrosioonile ehk roostele. Teda on võrreldud plaatinaga, sest nad on peaaegu, et sama vastupidavad metallid. Nemad suudavad vastupidada lahjendatud väävelhappele, soolhappele lisaks ka gaasilisele kloorile ja enamikele orgaanilistele hapetele, siiski on titaan lahustuv kontsentreeritud hapetes. Titaani pole võimalik sulatada keskkonnas, kus on õhku, kuna ta jõuab enne ära põleda, kui ta saavutab oma sulamis temperatuuri. Seetõttu sulatatakse titaani näiteks argoonis, mis on omadustelt väärisgaas või vaakumis. Titaaniga on võimalik luua kõrge vaakumiga süsteema, kuna ta on väga töökindel. 2.2. Titaani füüsikalised omadused
annaabi.ee 
