Väitsid, et materjaalne on tõelise maailma peegelduse vari. Sümbolistidest eelkõige Maeterlinck, ,,Pimedad" jne väikesed ühevaatuselised näidendid. Paradoksiga seisame silmitsi: saatus ei sõltu keskkonnast, aga tuleb välja et see saatus koosneb millestki muust (üleloomulik jne, eesmärk ei ole arusaadav). Kõditati publiku närve uue saatuse liigiga. Kogu Prantsuse 19. saj dramaturgia viskles jõuetult vastu lavakunsti kaljut, iga uus idee pidi kohanema lava klizeedega. Selles kohanemisprotsessis ta kommertsialiseerus. Kui vahend mis kaitseb dramaturgi teatri eest nii tekib rezissuur. Vool 19-20 sajandi vahetusel, suund kunstis ja kirjanduses, mis leidis peamise väljenduse kujutavas kunstis ja lüürikas; oli mõtteviis. Idealistlik, müstiline, religioosne. Maailmavaade maailm ratsionaalsel teel tunnetamatu, müstiline alge oluline. Teemad igapäevane elu unenägudesse. Sümboli kujund oluline, tunnete ja ideede võitlus. Tegevuskohaks saab olema
Väitsid, et materjaalne on tõelise maailma peegelduse vari. Sümbolistidest eelkõige Maeterlinck, ,,Pimedad" jne väikesed ühevaatuselised näidendid. Paradoksiga seisame silmitsi: saatus ei sõltu keskkonnast, aga tuleb välja et see saatus koosneb millestki muust (üleloomulik jne, eesmärk ei ole arusaadav). Kõditati publiku närve uue saatuse liigiga. Kogu Prantsuse 19. saj dramaturgia viskles jõuetult vastu lavakunsti kaljut, iga uus idee pidi kohanema lava klizeedega. Selles kohanemisprotsessis ta kommertsialiseerus. Kui vahend mis kaitseb dramaturgi teatri eest nii tekib rezissuur. Lava kerkib seal kui figuur, kes peab ühte kaitsma teise eest. Lavastajateatris ei seisa lavastaja silmitsi kollektiiviga vaid lavastajaga (üks ühele). Inertsus väga suur kui kollektiiviga vastamisi seisab. Lavastaja on dramaturgi liitlane teatris, nagu dramaturgi käsilane. See kõik kehtib juba 20. saj kohta, 19. saj lavastaja oli teatrist väga sõltuv
annaabi.ee 
