kes oligi skeptilise mõttesuuna esimeseks harrastajaks, ja Karneades ning nn. hilise skeptitsismi esindajad Ainesidemos, Agrippa ja Sextus Empiricus. Viimane on kirjutanud filosoofia koolkindadest nii: "...Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad, et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud, nimetatakse dogmaatikuteks, nagu näiteks Aristotelese, Epikurose ja stoikute järgijad; tõest kui tabamatust rääkisid Klitomachos, Karneades jt akadeemikud; otsijad on aga skeptikud. Seepärast ongi olemas kolme liiki filosoofiat: dogmaatiline, akadeemiline ja skeptiline." Paraku ei osutunud filosoofiline skepsis antiikajal kuigi populaarseks. See ei vähenda aga tema ajaloolist tähendust: just skepsis on olnud hiljem teguriks filosoofilise mõtlemise edasiarendamisel, uue ning täpsema ja ajakohasema mõtlemisviisi ja tunnetusmeetodide otsimisel, võrreldes iga tardumuse ja dogmatismi vastu
tugevaid argumente. Kreeka filosoofskeptik Sextus Empiricus (200 250 m.a.j) kirjutas peamistest filosoofia koolkondadest nii:...Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad, et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud, nimetatakse dogmaatikuteks, nagu näiteks Aristotelese, Epikurose ja stoikute järgijad; tõest kui tabamatust rääkisid Klitomachos, Karneades jt akadeemikud; otsijad on aga skeptikud. Seepärast ongi olemas kolme liiki filosoofiat: dogmaatiline, akadeemiline ja skeptiline. Tõde on seega olemas küll, sest seda, mida olemas ei ole, poleks mõtet ju otsida. See tõde on aga kujundlikult öeldes meie eest veel peidus. On natuke ebakorrektne rääkida skeptikute õpetusest, sest sõna õpetus seostub alati teatud hulga tõekspeetavate väidetega maailma, inimese jne. kohta
annaabi.ee 
