Koos ooperiteatriga läks pankrotti ka aristokraatlik ideoloogia, asemele tuli igapäevaelu ja ümbrusest tuttavad tegelased. Uus sisu tõi kaasa ka uue muusikastiili -- retsitatiive asendasid tihtipeale kõnedialoogid ja aariate lihtsad meloodiad väldivad barokilikku toredust. Kunagi tõsise ooperi vaatuste vahele etendatud intermeediumitest arenes sel ajal välja kogu õhtut täitev koomiline ooper (opera buffa). Selle tegelased on enamjaolt madalast seisusest ja tihtipeale kliseelikud: rikas ja ihne vanahärra, kes teeb end narriks, ihaldades noort ja kena teenijatüdrukut; teravmeelne linnasulist teener; rumalalt targutav vana doktor või advokaat jne. Üks esimesi koomilisi oopereid oli Giovanni Battista Pergolesi (1710-1736) ,,Teenijanna- käskijanna". See teos oli aastakümneid itaalia rändtruppide kavas ja mõjutas sellega ooperikunsti kogu Euroopas. Kuid uus zanr ei tulnud muusikasse kaugeltki valutult. Kõige teravam oli konflikt
automaatkirjutusele, mis siin tähenduslik on. Seda võtet on siin aga märgatavalt konkretiseeritud, seda kirjutamisviisi on siin teatud elementidega veel suunatud. Nendest luuletustest leiame mingid korduvad sõnad nagu mureväsind, tunnid, vajumine, tunded, meelitavad jne. Kõik need värsiridade esimesed sõnad on pärit ühest Underi luuletusest ehk iiis selle kirjutamise aluseks on üks Underi tekst, millele Kivisisldnik lisab küllalt kliseelikud paljuski kõnekeeles kasutusel olevad väljendid. See lisandus ei sisalda midagi väga kujundlikku, originaalseid etafoore või seda, mis üldiselt klassikalist luulet iseloomustab. Siin saab kokku alusfromelina eesti kõrgluule, mis asetatakse kõrvuti tavapärase eesti argikeelega. Loomulikult ei saa sellisel puhul rääkida ka klassikalisest lugemisest. Tegemist on mõnes müttes antiluulega või isegi antiraamatuga, kus esmapilgul ei olegi lugeda muud, kui
annaabi.ee 
