esimene luulekogu ilmus aastal 1917 "Sonetid" 14 luulekogu “Mureliku suuga” ● ilmus 1943. aastal ● luuletusi aastatest 1935–1942 ● 11. luulekogu ● vähetuntud ● 21 luuletust ● nii tunde kui mõtteluule ● kurvameelsed ● luuletused räägivad sõjast, leinast, kodumaast ja vabadusest nt: “Valus vaikimine”, “Sõduri ema”, “Kodumaa”, “Kahe tule vahel” Kui aknasse kliriseb kiirtemurd, Raske hommik saand seda rängemaks varjud. Jäätab hingeõhu su huultekurd ja sissepoole sa karjud… Ju lendamas ära kuu valge lind ja tähed nõrkevad taevas; Et päike sind paistab, näib peaaegu patt, all jalge sul jälle kasvamas pind, et valgust täis jalad ja juuksed: silm unest end lahti kaevas
(1982), "Elujoon" (2005) Kogus "Rängast rõõmust" on luuletused raskestimõistetavad ja meeleolu on sünge ning tõsine. Luulekogu räägib isamaast ja selle muredest ,,Täie jõuga ma rusikas pean hoidma käe" Täie jõuga ma rusikas pean hoidma käe peos on kodumaa muld. Läbi pimeda öö trepiastmeid ei näe. Kas peaksin tegema tuld? Trepp keerleb ja keerleb aastakümnete seas. Ta on tohutu pikk. Igal korrusel seisavad mitmes reas koduuksed ja igavik. Kaugel kliriseb taevas, pikk tali on ees, tuules tahm on ja ving. Küll kõigega harjuks, kui ei rabeleks sees ühtelugu see hing. Jaan Kaplinski on öelnud: ,,Viivi taevast-vaatav-pilk ei näe enam pilvi, lilleaedu, raugeid poeetilisi nägemusi, vaid maailma tema muredes, valudes ja ajaloos. Selles maailmas on koht ka Eestil, kodupaigal, Tallinna mererannal ja Tartu bussijaamal. Selles ajaloos on koht ka elulool, inimese saatusel, soovil elada, armastada, luuletada, olla." J
dissidentide jälitamisest, kultuuri kaotusevalust: ,,Suur moejuht", ,,Sa igavene, hele märtsipäev", ,,Istume laua juures", ,,Majaraamat", ,,Viina voolab karahvini suust", ,,Täie jõuga ma rusikas hoidma pean käe". TÄIE JÕUGA MA RUSIKAS HOIDMA PEAN KÄE, peos on kodumaa muld. Läbi pimeda öö trepiastmeid ei näe. Kas peaksin tegema tuld? Trepp keerleb ja keerleb aastakünete seas. Ta on tohutu pikk. Igal korrusel seisavad mitmes reas koduuksed ja igavik. Kaugel kliriseb taevas, pikk tali on ees, tuules tahm on ja ving. Küll kõigega harjuks, kui ei rabeleks sees ühtelugu see hing. Jaan Kaplinski märgib: ,, ,,Rängast rõõmust" lõpetab midagi. Ei tahaks öelda, et luule. Juri Lotmani mõtet edasi arendades võiks öelda, et proosa on kõige keerulisem luule vorm. [---] Luuletaja käed on siin nii kõvasti rusikas ja hambad ristis, et rohkem enam ei saa. Peab haaret lõdvendama.... [---] Nii on Viivi muutumine proosakirjanikuks omamoodi seaduspärane
taevani kevade, imetleb suve ja talvel jääb puutumata selle hallusest, peites end unistustes. "Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus, / sest suveks valmistuma juba algan / ja talve tulisemalt maha salgan." Underi varakevad on rohkete kujundite tõttu isegi unenäoline. Ta näib hõiskavat koos särava päikesega, tormavat koos veega kaugele ära, et jäädagi nautima taasleitud looduse võlu. Ta rõõmustab kui laps, kui "on surnuks pistnud talve kevadine virgus" ja "aknasse kliriseb kiirtemurd". "Kõik päevad kihutavad tantsujalga vast hingeldades kevadelle vastu, kes juba punab läbi pajusalga./... / Kui oja ennast alla hõiskab kingust, siis lumi paberina rebeneb: veed lendavad kui linnud, pääsnud lingust." Päike näib Underile olevat tähtsaim kevade sümbol. Seda isikustades loob ta pildikesi, mis on küll veidi naljakad, aga samas kevadele vägagi iseloomustavad. "Kuldsed tiivad pärani / päike istub juba puus / ... /
annaabi.ee 
