lubjakivid (volhovi, kunda, aseri ja lasnamäe lade); 6 – merglilised lubjakivid (uhaku lade); 7 – lubjakivi põlevkivikihikestega (kukruse lade); 8 – merglilised lubjakivid (idavere ja jõhvi lade); 9 –paekallas. 3.3.2 Pinnakate Haabersti piirkonnas on pinnakatte paksus väga erinev ja sellest tulenevalt koostis mitmekesine. See linnaosa paikneb valdavalt rannikumadalikul, kuid ulatub ka klindipealsele paelavale, Kadaka lavaneemikule. Harku ja Lilleküla ürgorgude kohale jäävate samanimeliste tasandike piires on pinnakatet paiguti enam kui 130 m. Siin on mulla või täitepinnase lamamiks mereliste liivade kompleks 8 (tolm- ja peenliivad) paksusega 1...8 m. Järgneb jääjärveliste savipinnaste kompleks paksusega kuni 11 m
looduslikud alad vahelduvad kultuurmaastikega. Kaitseala maastike põhituumiku moodustavad metsad ja nendega seostuvad rabad, mis suuremate massiividena paiknevad rannikumadalikul, peamiselt poolsaarte keskosas, ning Kõrvemaa maastikurajoonis. Puistud on ka Lahemaa kõige suurema püsivusega maakasutustüüpe - üle 70% tänastest puistutest on püsivad olnud viimase paarisaja aasta vältel. Avatud maastik on iseloomulik peamiselt klindipealsele lavamaale, kus Kolga-Uuri-Muuksi-Tsitre ning Vatku-Tõugu-Võhma piirkonnas paikneb maailma võrdluses Lahemaa kõige haruldasem ja ainulaadsem ökosüsteem loopealsed. Neis piirkonnis on 6 iseloomulik ka nii põllu- kui rohumaade püsivus rohkem kui 100 aastat. 3.1 Maastik Eesti maastikuteaduse rajaja Johannes Gabriel Granö eristas 20. sajandi algul Lahemaana
annaabi.ee 
