ja lavajaid paekõrgendikke ning karsti ja liivatasandikke. Maastiku eripära- aluspõhja pinnaläheduse tõttu lootaimkattega paetasandike ning suurte põllumaade ja salumetsadega moreentasandikud. Harju lavamaa, mis hõlmab suurema osa Harjumaast ja Rapla maakonnast, on ulatuslik paetasandik rohkete alvaritega, millest suuremad paiknevad Keila ja Kuusalu ümbruses. Lavamaa lõunapoolmikul on peamiselt moreentasandikud. Paekalda serva liigestavad klindilahed (Vääna) ja klindineemikud. Paljudes kohtades esineb ulatuslikke karstialasid, milledest suurim ja tuntuim on Kostivere. Harju lavamaale on iseloomulikud soostunud piirkonnad ja karstid – pinnavormid, mis on tekkinud maa-aluste koobaste sisselangemisel. Kuid maa all on alles ka aegade jooksul kujunenud koopaid ning maa-aluseid jõgesid, mis siin-seal pinnale välja jõuavad või siis jälle ära kaovad. Jõgede lang on lavamaal väike, kuid paekaldalt laskudes moodustavad nad jugasid ja
Ookeani suunas (läände) voolanud jõed uuristasid sügavaid orge. Arvatavasti voolas tänapäevases Soome lahes Ürg-Neeva, kuhu suubus mitmeid lisajõgesid. Aluspõhjakihtide lõunasuunalise kallakuse ja kivimite lõhelisuse tõttu allusid Ürg- Neeva lõunapoolsed kaldad kergemini erosioonile ning kujunes välja järsk lõunapoolne oruveer. Seda kulutati ja lõhuti jäävaheaegadel. Jääaegadel mandrijää purustas klinti, voolis välja klindineemikud ja lahed ning süvendas jõeorge. Eestis on säilinud setteid kolmest viimasest Pleistotseeni mandrijäätumisest ja nendevahelistest soojaperioodidest (jäävaheaegadest). Paleoklimaatiliselt jaotatakse Kvaternaar: Holotseen (nn jääajajärgne aeg) Pleistotseen (nn jääaeg) Kvaternaari setete seas valdavad Pleistotseeni ehk jääaja setted. Eestis on säilinud setteid kolmest viimasest Pleistotseeni jäätumisest ja nendevahelistest
annaabi.ee 
