Pakri poolsaar on paekalda läänepoolseim punkt Eesti maismaal. Pakri saartest läänes kaob klindiastang Läänemerre. Paekalda suurim kõrgus Pakri neemel on 24,8 m. Kagu suunas selle kõrgus järjest väheneb kuni kadumiseni pinnamoes. Paekallas ei ole igal pool ühtlaselt järsk. Neeme tipust kirdes jaguneb see kaheks, millest alumine on kujunenud ordoviitsiumi ja osalt kambriumi terrigeensetesse kivimitesse. Võimalik, et klindiesine tasandik kirderannikul võib endast kujutada aluspõhjakivimitesse moodustunud terrassi, sest need kivimid paljanduvad mitmel pool mere ääres, näiteks Leetse kohal. Kuna kvaternaarisetete paksus on väga väike, siis tänapäeva pinnamood peegeldab üsna üksikasjalikult aluspõhjareljeefi. Viimane kujutab endast kagusse madalduvat paelava. Aluspõhjapinnamoe kõrgus väheneb 22-25 m-lt poolsaare tipust 10-12 m-ni Kersalus. Poolsaare keskel tõuseb aluspõhi 25 m-ni ü.m.p.,
Toomemäel ei ole ühtegi paljandit. Kui Vanemuise juures lüüa labidasse pinnasesse, tuleb liivakivi kohe vastu, Toomemäel tuleb umbes 100 meetri juures alles. Eesti aluspõhja reljeef, milline see välja näeb. Tänapäevane reljeef järgib mingis mõttes aluspõhja reljeef. Reljeef tekkinud jää tõttu. Aluspõhja pealispinnal olevaid vorme võib jagada: · Mikrovorm näiteks jääkriimud · Pisivorm · Väikevorm · Keskvorm · Suurvorm klindiesine tasandik. Suurvormidel eristuvad 80 m samajoonest kõrgemale ulatuvad kõrgustikud ja neist mõnevõrra madalamad kõrgendikud ning lisaks orgudele on neisse kulutunud väiksemad nõod. · Hiidvorm Eesti aluspõhja suurvormid: Balti klindi esine (Soome lahe nõgu), Lääne-Eesti madalik, Viru- Harju lavamaa (40-50-60 meetrit kõrgust), Devoni lavamaa Lõuna-Eesti ala Ugandi ja Sakala lavamaa, Peipsi nõgu, Kesk-Eesti Võrtsjärve nõgu, Põhja-Eesti paekallas, Piusa nõgu.
annaabi.ee 
