Päite lubjakivi on vanim lubjakivi Eesti aluspõhjas, kui mitte arvestada Hunnebergi lademe ülaosasolevat kümmekonna-sentimeetrist glaukoniitlubiliivakivi kihikest. Klindi idaosas on Billingeni lubjakivi kirjuvärviline. Hunnebergi Lademe paksus suureneb Narva ümbruse 0,3 meetrilt kuni 5 meetrini Osmussaarel. Kõvast lubjakivist ja kergesti murenev glaukoniitliivakivi on see, mis nii joa- kui klindiastangute varingut põhjustab ja neid taganema sunnib. Lontova Paksus on kuni 80 m, on tüsedaim ja vanim Põhja-Eesti klindil paljanduvaist kivimilasundeist. Lontova kihistu ülaosa paljandub Põhja-Eestis klindi jalamil Tallinnast ida pool,klindijalamil ja sügavamalt klinti lõikunud jõgede (Jägala, Selja, Toolse, Kunda jne) kallastel. Sinisavil tugineb suuresti Eesti ehituskeraamika tööstus. PÕHJA-EESTI KLINDI KIVIMID
Ölandi saare lähistelt üle Läänemere ja piki Põhja-Eesti rannikut kuni Laadoga järveni kulgev, tänapäevaste ja iidsete rannaastangute süsteem mis jälgib ligikaudu Vene lava põhjapiiri. Põhja-Eesti klint hõlmab sellest Läänemereäärse ala suurimast maastikuelemendist küll vaid neljandiku, st. selle, mis jääb Osmussaare ja Narva vahemikku, kuid on see-eest ka kõige tähelepanuväärsem. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/1c/Pakri_pank_2005.jpg Klindiastangute morfoloogilised tüübid Klindiastanguid on PõhjaEesti klindil erineva kuju, kõrguse ja laiusega. Kokku on PõhjaEesti klindil eristatud 10 tüüpi klindiastanguid: Ölandi, VäikePakri, Pakri, Suurupi, Kakumäe, Valkla, Kunda, Ontika, Vaivara, Neugrundi. Vaivara tüüpi astangu kujunemisel on lisaks meremurrutusele tegevad olnud ka maasisesed, st tektoonilised jõud. Seda tüüpi astangut iseloomustab ka katva paelasundi tihelõhelisus ehk kümmekond lõhet ühe meetri kohta.
annaabi.ee 
