tänapäevaste ja iidsete rannaastangute süsteem mis jälgib ligikaudu Vene lava põhjapiiri. Põhja-Eesti klint hõlmab sellest Läänemereäärse ala suurimast maastikuelemendist küll vaid neljandiku, st. selle, mis jääb Osmussaare ja Narva vahemikku, kuid on see-eest ka kõige tähelepanuväärsem. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/1c/Pakri_pank_2005.jpg Klindiastangute morfoloogilised tüübid Klindiastanguid on PõhjaEesti klindil erineva kuju, kõrguse ja laiusega. Kokku on PõhjaEesti klindil eristatud 10 tüüpi klindiastanguid: Ölandi, VäikePakri, Pakri, Suurupi, Kakumäe, Valkla, Kunda, Ontika, Vaivara, Neugrundi. Vaivara tüüpi astangu kujunemisel on lisaks meremurrutusele tegevad olnud ka maasisesed, st tektoonilised jõud. Seda tüüpi astangut iseloomustab ka katva paelasundi tihelõhelisus ehk kümmekond lõhet ühe meetri kohta.
suhtelise kõrgusega künkaid kutsutakse kohapeal "mägedeks". Erinevalt tõelistest kaljutippudest koosnevad Eesti mäed pudedast moreenist, kruusast ja liivast Pangad, rändrahnud ja muud 1999. aastal korraldati küsitlus 33 Eesti populaarsema loodusmonumendi kohta. Põhja-Eesti pank võitis tohutult suure ülekaaluga (Umbes 78% vastanute hääli) Teisel kohal oli Taevaskoda ja kolmandale pääses Kaali meteoriidikraater. Nõnda võib nimetada klindiastanguid ja liivapaljandeid mingisuguse kahtluseta Eesti eluta looduse sümboliteks. Põhja-Eesti paekallast mida on mujal tuntud kui Balti klint püütakse esitada ka UNESCO(Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon) maailmapärandi nimetusse. Nimetatud 1600 Km pikkune Paleosoikumi settekivimitest koosnev järsak saab oma alguse Rootsist (Ölandi saarelt) ning ulatub Venemaale (Laagoda järveni) Kõrgeim koht eestis paikneb Ontikal, kus pank asub 56 meetrit üle merepinna
annaabi.ee 
