peale pankranna on vähemalt üks neid ühendava tunnus: neli kõigil ujub ajuti üle soolane vesi. Mererannan taimed peavad taluma soolasemat keskkonda kui tavalised maismaa taimed. Järgnevalt on räägitud merikapsast ja pilliroost. Merikapsas: Merikapsas on umbes poole meetri kõrgune. Tal on laiad lehed, mis meenutavad natuke isegi kapsalehti. Lehed on lihakad ja sinise värvusega. Merikapsas on tegelikult kultuurkapsa kauge sugulane. Teda võib kõige sagedasemalt näha kliburannas. Kliburanna taimkate on vaevaliste kasvutingimuste tõttu hõre, kuigi kasvukoht on liivarandedega võrreldes tänuväärsem. Kivikeste vahele takerdub vetikate ja teiste meretaimede jäänuseid, mis kõdunedes muutuvad väetiseks. Metrikapsa lehti katab vee aurumist takistav vahakiht. Kui taim õitseb suve alguses meelitab ta ligi palju putukaid, sest tema valged nektarirohekad õed lõhnavad tugevasti. Kollakad viljad on ümarad ja sõrmeotsa suiurused. Nad võivad merevees
Häiludes jäi ellu väike osa, taimkattega aladel ellujäänus 40-57%. Ülejäänud liigid kasvasid ühtemoodi hästi nii häiludes kui ka taimkattega aladel. Näide: fassilitatsioon võib olla ka liigisisene- turbasammalde (mätaste) viimine keskkonda, et seda taastada. Näide: fassilitatsioon läbi häiringu vähendamise- veekogu-äärsed Spartina vööd redutseerivad lainekiirust ligi 50%, stabiliseerides seeläbi kliburanna substraati. Kaudse fassilitatsiooni mehhanismid: biootilise keskkonna muutus (kaitse herbivooride vastu, tolmeldaja visiitide muutus, mulla mikrofloora muutus, konkurentide kõrvaldamine). 20. Fasilitatsiooni varieeruvus piki keskkonnagradiente ja mõju taimekooslusele. 21. Taimedevaheliste suhete lõpp-efekt (net-effect) ja selle varieeruvus (ajas, ruumis, taimede eluea jooksul). 22. Herbivooria ja selle tüübid, taimede strateegiad herbivooria mõju
annaabi.ee 
