Rõhutati vooruslikkust, moraal oli range, liiderlikkusele tehti lõpp. Riietus aga muutus vabamaks, loobuti aristokraatlikust rõivamoest ja parukate kandmisest. Mehed kandsid Rahvuskaardi vormi: sinist kuube, valgeid pikki torupükse ja valge vesti. Esindatud pidid olema rahvusvärvid kas siis mütsimärgina või lindina. Moes oli ka punase früüsiga müts, kaela rätik, traksid ning jalas kanti puukingi. Naistemoes võeti eeskuju antiikajast, valdavalt kasutati kihilist kleidimoodi. Moes oli punane müts, kolmevärviline lint ja jalas kanti samuti puukingi. Soengumoest kadusid parukad, meestel oli põskhabe ja lühikeste ettekammitud juustega soeng. Naised kammisid juuksed lihtsalt siledaks. Prantsuse revolutsioonil saavutatud ''Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon'' leidis Euroopas laialdast vastukaja ja oli hiljem eeskujuks paljudele teistele riikidele. Kasutatud materjal: http://et.wikipedia.org/wiki/Prantsuse_revolutsioon https://prezi
vabadust kohustusest oma mudelitevalikut ideoloogiliselt põhjendada, siduda pakutavaid rõivaid "kindla nõukogude naise kujuga". Muidugi nähti "Moealbumit" maitseõpiku funktsioonis: "Meie päevil peab moezurnaal etendama suurt osa meie elamiskultuuri tõstmisel. Nii peab ka eesti "Moealbum" saama suure kunstilis-kultuurilise väärtusega albumiks, mille eesmärgiks pole mitte ainult aidata lugejal valida sobivat kleidimoodi, vaid tõsta ka tema elamis- ja riietumiskultuuri," esitas oma visiooni "Moealbumi" tulevikust Razumovskaja. "Sirbis ja Vasaras" ilmunud artiklis "Rõivastuskultuuri suunamiseks ja arendamiseks" uurib L. Madisson "Moealbumi" 3. numbrit. Ta läheneb ajakirjale igasuguse pieteedita, olles tunduvalt kriitilisem kui Razumovskaja. Ta märgib küll ära, et: "Nende (tänapäeva) nõuete seisukohalt näitab hiljuti ilmunud "Moealbum" nr. 3