sõnatüvedele lisatakse liiteid. Mõiste ise on tulnud ladina keelest ja tähendab eesti keeles otsetõlkes külge liitmist; ehk erinevate morfeemide külge liitmine sõnatüvedele. Eesti keelt iseloomustab see, et meie sõnavormide moodustamine aglutinatsioon i teel. Samas võib öelda, et eesti keeles on võimalik grammatilisi tähendusi edasi anda lisaks aglutinatsioonile ka sõnatüve varieerimisega. Näide: käsi, käe see on sõnatüvede varieerumine, kus ei kleebita külge. Eesti keele nimetavas ja omastavas ei ole käände lõppe, st terve sõnatüvi. Sõnatüvede varieerumist nimetatakse tüve vahelduseks ehk flektiivseks vormimoodustamiseks. Maailmas leidub keeli, mis saavad hakkama ka ilma aglutinatsiooni ja flektiivseks vormimoodustamisega. Selliseid keeled väljendavad grammatikat sõnajärjed või eessõnadega. Näide: saksa keel, inglise keel, eesti keel (kapi peal ehk kapil).
Kasutatakse ka prantsuskeelset lühendit avec (koos). Külalisel on lubatud ise otsustada, kellega ta vastuvõtule tuleb. Võõrustajad peaksid niisugustel puhkudel rohkem taktitunnet ilmutama ja kutsele kirjutama mõlema külalise nime. Kui ühe asjaosalise nime ei teata, on viisakas helistada ja küsida. Kutse vormistamisel tuleb olla väga täpne ja hoolikas. Kõik nimed, tiitlid ja aadressid peavad olema õiged. Käsipostiga edasiantavate kutsete puhul ümbrikke kinni ei kleebita. Kutsed peab postitama ühel ja samal päeval. Inimesed on terased jälgima, kas neist ikka tõeliselt lugu peetakse. Ka viimasel hetkel saabunud kutse võib tekitada arvamuse, et mõni kutsutu on ära öelnud. Kombeks on, et kutse vastu võtnud isik või organisatsioon korraldab samaväärse vastuvõtu. Mõtteviis, et “näe, äripartner X pakkus ainult kohvi ja küpsiseid, aga mina alles näitan talle, kuidas külalisi peab vastu võtma,” näitab kasvatuse puudumist.
annaabi.ee 
