Helilooja ise on öelnud, et muusika on läbi aegade olnud eelkõige elurõõmu väljandajaks. Kontserdikava oli ülesehituse poolest mitmekülgne. Avateoseks oli kontsert kammerorkestrile op. 16, mis on kujunenud üheks mängitavamaks eesti muusika teoseks, olles kõlanud üle maailma lugematutes riikides. Sellele järgnes kahele klaverile kirjutatud ,,24 marginaali", mis peegeldab eesti muusikasse jõudnud minimalismi mõjusid. Autor on tunnistanud, et peab antud teost enda üheks parimaks klaveriteoseks. Klaveritrio nr. 7 op. 125, mida seekord esitasid noored muusikud Robert Traksmann viiulil, Rasmus Andreas Raide klaveril ja Marcel Johannes Kits tsellol kõlas esmakordselt 2004. aastal Viinis. Sellele järgnes Lauri Väinmaa esituses Jaan Räätsa nimekaim klaveripala ,,Tokaata". Peale klaveripalasid oli taas laval kammerorkester, seekord koos viiulisolisti Mari Polliga ning esitlusele tuli kontsert viiulile ja kammerorkestrile nr. 2 op. 63. Peale vaheaega olid laval korraga trompet, klaver,
ka mujal maailmas. 1917 lahkus ta Venemaalt ning asus elama USA-sse, kuhu ta jäi elupäevade lõpuni. Tema kontsertide graafik pianistina oli väga tihe, mille tõttu ei olnud tal aega tegeleda oma loominguga. Ta käis puhkamas Sveitsis, kus ta sai tegeleda oma loominguga. Rahmaninov suri keset ühte kontsertturneed. Ta suri vähki. Looming Põhiliselt kirjutanud loomingu klaverile. Üheks tema populaarsemaks klaveriteoseks on tema 2. klaverikontsert. Kuulame: 2. klaverikontserdi I osa Tema loomingust jääb sageli mulje, et korraga mängib mitu klaverit. Rahmaninovi muusikat iseloomustab suur meloodilisus, väga pikad arendused ning tugev rütmienergia. Rahmaninov järgis oma loomingus väga palju Tsaikovskit, kuid Rahmaninov ei olnud nii emotsionaalne, kui oli olnud Tsaikovski. Rahmaninovi muusika oli intellektuaalsem.
annaabi.ee 
