Tavalisesest sümfooniaorkestri paigutusest erines ehk ainult see, et klaver oli kõige ees keskel, sest esimene teose soolopill oli klaver. Esimesena esitati Rahmaninov Klaverikontsertit nr. 3. Solist klaveril oli Mihkel Poll. Teos meeleolud olid vahelduvad, kuid üldmeeleolu oli siiski pigem kurb. Algas suhteliselt rahulikult, oli mõtlik ja pigem nukker ja sünge. Kuid oli ka lootusrikkamaid emotsioone. Kord mängis orkester üksi, siis koos klaveriga, kuid oli ka klaverisoolosid, mis enamasti olid kiired, rütmikad ning kohati isegi dramaatilised, mängides väga valjult ja süngelt. Minu arust oli imetlusväärne Mihkel Polli professionaalsus ja oskus teoses emotsiooni sisse elada, tõustes vahepeal isegi kogu kehaga pingilt õhku. Kohati tuli klaverit mängida nii kiiresti, et käte liikumist oli isegi raske jälgida. Teisena esitati Dvorak Sümfooniat nr. 8. Soolopilli enam polnud, kui esimese looga
1931. aastal moodustas K. Strobel samasse restorani uue orkestri, kutsudes pianistiks P. Veebeli, kes jäigi mängima Strobeli orkestritesse kuni viimase lahkumiseni Eestist 1939. aasta novembris. Lisaks tööle tantsumuusikuna jätkus teda mujalegi – ta oli aktiivne levilaulude loojana ja arranžeerijana, teda võis tollal sageli kuulda esinemas pianistina K. Strobeli orkestriga ringhäälingus, kuid tantsupalades oli klaverisoolosid harva ja need olid lühikesed. Rohkem sai ta oma võimeid näidata saadetes, kui esines klaveriduos koos K. Paalsega (vt foto 59), trio või kvartetiga. V. Ojakäär, kes noore džässihuvilisena on neid saateid ise kuulnud, kinnitab, et tegemist oli tehniliselt laitmatu, improvisatsioonivõimelise muusikuga (Ojakäär 2000: 380). Sama kinnitab ka H. Ambel oma kirjas P. Veebeli triole (teised Uno Elts ja Elmar Kruus): “Eilne combo /..
annaabi.ee 
