lemmikpianisti Ludovico Einaudi lugudega „Divenire” ja „Nuvole Biance”. Minu arust oleks võinud antud pala jätta lõpulooks. See oleks olnud võimas mind meeldejääv kontserdi lõpp. Peale lühikest vaheaega tuli esitlusele „Kellapomm ja pommikell” (2008) või nagu Rein Rennap selle loo pealkirjaks ütles: „Pommikell ja kellapomm”. Eelneva looga võrreldes jäi see pala veidi lahjaks, kuid kõlas siiski väga võimsalt ja kaasahaaravalt. Terve loo vältel jälgisin klaverikaane peegelduselt, kuidas haamrid vastu keeli lõid. Suutsin häguselt ette kujutada, kuidas Rannapi sõrmed veel klahve puudutasid, sest haamrid käisid juba niigi kiirelt ja tihedalt, et oli raske jälgida. Neljandana tulid keelpillidel esitusele Vene õigeusu koorilaulud. Rannap lisas klaveril improviseerides antud lugudele võimu. Oli väga huvitav kuulata ning samas ka pingsalt jälgida, kuidas Rannap kontserdikülastajate silme all taas klaveril mõne hämmastava meloodia kuuldavale
"Le concert, c'est moi!" ehk ,,Kontsert, see olen mina!"; mängis sageli kogu pika programmi peast. · Repertuaar väga mitmekülgne: klaviirimuusika algusest kuni kaasajani, väga sageli esitas Bachi ja Beethovenit, loomulikult ka enda teoseid; klaveriteoste kõrval esitas palju transkriptsioone nii enda kui ka nt Berliozi, Beethoveni jt orkestriteostest. · Asetas klaveri publiku suunas küljega, et avatud klaverikaane alt jõuaks publikuni maksimaalselt võimas kõla; tänu sellele võis klaverit nüüd mängida ka suurtes kontserdisaalides, mitte ainult salongides. · Tema pianismi suurimad mõjud pärinevad Ungari mustlaste mängustiilist ja Paganini mängust. · Tema pianism arenes paralleelselt klaveri enda arenguga 1850. tel tulid müügile uudsed 7 oktavi ja metallist raamiga pillid. Algul armastas Erard'i klavereid, aga kui turule tulid Steinway ja Bechstein, mängis peamiselt
annaabi.ee 
