kujunenud. Laulu esitati: nasaalse, viimistlemata tämbriga, taotlemata vokaalset ilu. Kuulsamad maabluusi esitajad: B.L.Jefferson, H. Ledbetter ja B.B.Broonzy. Linnabluus Linnabluus tekkis 20. sajandi kahekümnendatel aastatel linnastumisega. Seda esitasid mitmesugustes kohtades peamiselt naised, saateks klaver või instrumentaalgrupp. Varasemast rohkem lauldi õnnetust armastusest. Linnades arenesid ka bluusi instrumentaalsed vormid. Klaveribluusi eriliigina on tuntud boogie-woogie. Tuntuim klassikalise bluusi lauljaks on Bessie Smith. Tuntumad boogie-woogie pianistid olid A.Ammons, M.L.Lewis, P.Johnson ja J.Turner. Bluusile iseloomulikud jooned Soololaul Väljendab üksikisiku tundeid Nukra alatooniga Bluusivorm: korduv 12-taktiline harmooniaskeem Bluusi meloodia: 3 ja 7 astme madaldamine (harmoonias säilib mazoor) Joe Turner Bessie Smith Big Bill Broonzy
juba kutselised lauljad (peamiselt naised). Ettevalmistuselt jäid nad siiski asjaarmastajate tasemele. Saateks oli klaver (kitarri kõla jäi lärmakas lõbustusasutuses nõrgaks) või instrumentaalgrupp. Kuulsaimaks klassikalise bluesi lauljaks on jäänud autoõnnetusel hukkunud Bessie Smith (1894- 1937), hüüdnimega Empress of the Blues (bluusi valitsejanna). Linnades arenesid ka bluusi instrumentaalsed vormid, eeskätt kitarril ja klaveril, hiljem juba orkestrimuusikana. Klaveribluusi eriliigina on tuntud boogie- woogie (levis ka samanimeline tants), mida iseloomustab pidev kaheksandiknootides liikumine vasakus käes (tihti punkteeritult). Hiljem levis see võte instrumentaalsesse jazzi. Tänapäeva bluusis on põhiliseks soolopilliks elektri- või poolakustiline kitarr. Enne kasutati suupilli, saksofoni, flööti ja akustilist kitarri. Mõned mustanahalistest mängisid ka banjot või viiulit. Tuntumatest bluusi muusikutest võiks mainida BB Kingi (Riley B
annaabi.ee 
