Esitasid soolopillid ja orkester. · Keelpillikvartett neljaosaline, esitajateks on I, II viiul, vioola ja tsello · Avamäng kolmeosaline, esitajaks oli orkester · Sümfoonia neljaosaline, tempo on kiire-aegalne-menuet-kiire. Orkestri pillid: puupuhkpillid (oboe, flööt, klarnet, fagott), vaskpuhkpillid (tropmet, tromboonid, metsasarved), keelpillid ( I,II viiul, vioola, tsello, harf), löökpillid. 3. Klassitsisimi ajastu üldiseloomustus. Kui 18. Sajandini olid kirik ja õukond väga olulised. Alates 18. sajandist hakkas helilooja suhtlema asjatundlikuma publikuga ning see andis talle loomevabadust. Tekkisid muusikaühingu, mis hakkasid korraldama avalikke kontserte, ülalpidama orkestreid ja tellima heliloojatelt teoseid. Muusika keskused olid London, Pariis, Viin, Berliin, Leipzig. Arenes ka nooditrükindus, muusika ajakirjandus. Hakati välja andma muusikaõpikuid
Kohalik kunstipublik koosnes veel mitmeid aastakümneid peamiselt sakslastest, jäädes eesti seltskonnale kättesaadamatuks ja võõraks. 1.1. Maalikunst Esimene ennast eestlaseks pidanud maalikunstnik oli Johann Köler (1826-1899). Vaesust trotsides oli Köleril õnnestunud lõpetada Peterburi Kunstide Akadeemia 1855. aastal. Tänu Aleksander II portree eest saadud honorarile tekkis tal võimalus reisida mitmel poolt Lääne-Euroopas. Köleri kunstilised vaated tuginesid klassitsisimi esteetikale, mille järgi kunsti eesmärk on teenida ilu, mille reeglid on igavesed ja kõigile rahvastele ühesugused. Seetõttu ei uskunud Köler, hoolimata oma rahvuslikut meelsusest, rahvusliku kunsti võimalust. Köleri populaarsemad tööd on "Kunstniku sünnikoht", "Hiiu naised kaevul", "Ketraja", "Ärkamine nõidusunest", oma lihtsastest talupoegadest vanemate portreed, Tallinna Kaarli kiriku apsiidvõlvile maalitud õnnistava Kristuse poolfiguur. Joonis 1
Lavastajateatris ei seisa lavastaja silmitsi kollektiiviga vaid lavastajaga (üks ühele). Inertsus väga suur kui kollektiiviga vastamisi seisab. Lavastaja on dramaturgi liitlane teatris, nagu dramaturgi käsilane. See kõik kehtib juba 20. saj kohta, 19. saj lavastaja oli teatrist väga sõltuv. Dramaturg oli igati seotud, tal ei olnud mingit vabadust. Tema vabadusetus kõikides vooludes kui inimeksistentsi tõlgendus. Kõikides vooludes oli inimene millestki sõltuv. Klassitsisimi ajal sõltus kohusest, tunded heidetakse kõrvale. Romantism heidab kõrvale kohusetunde ja lähtub ainult oma emotsioonidest on oma tunnete ja ihade vang, omaenda psüühika vang. Naturalism vabastab ta nendest ahelatest, aheldab ta pärilikkuse ja keskkonna ahelatesse uus vabadusetuse liik. Sümbolistid vabastavad ta naturalismi ahelatest aheldavad ta üleloomulike jõudude ahelatesse, tõmbavad inimese veel sügavamasse vabadusetusse. Polnud edasi mitte kusagile liikuda.
annaabi.ee 
