muusikas. Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, zanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia, näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal Muusikas rajasid klassitsismile teed antiikmütoloogiat ja -kunsti idealiseerivad itaalia opera seria (nt. A. Scarlatti) ja eriti prantsuse lüürilise ooperi viljelejad (J.-B. Lully). Haripunkti jõudis klassitsisim eelkõige Glucki ooperiloomingus, seejärel Ciini klassikute Haydini ja Mozarti muusikas ning Beethooveni varaseis teoseis. Püüdes tõusta kõrgemale argisusest, püriti üldistavuse ja vormi tasakaalukuse poole, välditi rahvuseripära (nt. Mozarti Hispaania- aineliste ooperite ,,Don Juan" ja ,,Fiagro pulm" muusikas pole hispaanialikkusele vihjetki). Muusikas avaldus klassitsism kõigepealt prantsuse ja itaalia oopereis ja ballettides (J. B. Lully, G. F. Händeli, Chr. W. von Glucki ja A
väljundiks oli traktaadid, õpetasid kuidas kirjutada. Romantikutel väljundiks nende teos, romantikud proovisid ka kirjutada traktaate, aga need on piiratud ja väheütlevad, nad ei suutnud väljendada seda, mida oma teostes. Tihti romantikute traktaadid olid valatud teoseks. · Klassitsism oli internatsionaalne puudus rahvuslik värvung. Romantismis äärmiselt tähtis just rahvuslus (Prantsuse romantism, saksa romantism, inglise romantism jne), klassitsisim igal pool sama. · Klassitsisim oma olemuselt apollooniline vormirange, harmooniline, mõnikord liiga skemaatiline, aluseks kindel vorm. Romantismile omane dianüüsiline alatoon romantikud armastasid mängu, paroodiat, irooniat. Romantism kaldub alati kaose poole, see on nagu vormi eitamine. · Klassitsism ei usaldanud loodust, loodus kehastas kõike stiihilist ja ürgset. Klassitsisim üritas seda stiihiat kammitseda kultuuriga
annaabi.ee 
