Kandle kõla on metalsem, kandvam, harfil pehmem. Kõlaliselt on kandlele võibolla kõige lähemal keskaegne psalteerium või saksaaustria tsitter. Keeled asetsevad kandlel kerge nurga all, nii et pilli paremal pool on "valgete klahvide" noodid veidi kõrgemal, vasakul pool vastupidi. Kandle keskosas on keeled enamvähem samal tasemel. Keeled on metallist. Dünaamiline skaala Kannel on suhteliselt vaikne instrument. Ta pole küll nii intensiivse kõlaga kui enamus klassiklisi pille, kuid tänu oma erilisele tämbrile, on ta erinevates pillikombinatsioonides siiski kosta. Kõige võluvam ja nüanssiderohkem on kandle pianosfäär. Kandle erinevad oktavid on veidi erinevate dünaamiliste võimalustega. Kuna teisest oktavist ülespoole on kandle keeled suhteliselt lühikesed, on nad ka vaiksemad väga raske on panna neid kõlama tõeliselt fortes. Parimat kõlajõudu on võimalik saavutada 1. oktavi piirkonnas. Kandle kolm põhitüüpi: Vanem kannel
Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannelt mängitakse horisontaalses asendis, mängija alati istub. Mängimisel on mõlema käe sõrmed on võrdselt tähtsad. Väikseid sõrmi peaaegu ei kasutata, sest nad on teistega võrreldes suhteliselt nõrgad. Kannel on suhteliselt vaikne instrument. Ta pole küll nii intensiivse kõlaga kui enamus klassiklisi pille, kuid tänu oma erilisele tämbrile, on ta erinevates pillikombinatsioonides siiski kosta. Kõige võluvam ja nüanssiderohkem on kandle piano-sfäär. Torupill Torupill koosneb neljast põhiosast: 'Nahast õhukotist 'Õhupuhumistorust ' Mänguvilest ' Bassvilest Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad (näiteks
annaabi.ee 
