t.) Teooria: Potentsiomeetrilise tiitrimise aluseks on indikaatorelektroodi potentsiaali järsk muutus tiitrimise ekvivalentpunktis. Mõõdetakse indikaatorelektroodi potentsiaali muut võrdluselektroodi suhtes, tiitrides nõrga hapet tugeva alusega. Indikaatorelektroodi (klaaselektrood) näit sõltub teatud (vesinik) ioonide kontsentratsioonidest lahuses, võrdluselektroodi (kalomelktrood) näit aga ei sõltu. Asetades klasselektroodi vesinikioone sisaldavasse lahusesse, tekib H+ ja Me+ vahel ioonivahetusprotsess klaasmuna sisemise ja väliskahuste vahel. Kuna võrdluselektroodiga seotud potentsiaalid on konstantsed võib klaaselektroodi potentsiaali mõjutava tegurina arvestada uuritavas lahuses esinevate H+ ja Me+- ioonide aktiivsusi. See meetod on kasutatav tumedate ja mitteläbipaistvate lahusete uurimiseks, kus indikaatormeetod ei ole rakendatav. Samuti kui on rakendatav hapete või aluste segate puhul.
Registreeritakse sobiva indikaatorelektroodi potentsiaali sõltuvus lisatud titrandi ruumalast. Indikaatorelektroodi potentsiaal on sõltuv vesinikioonide kontsentratsioonist lahuses, võrdluselektroodi potentsiaal ei sõltu vesinikioonide kontsentratsioonist lahuses, seega mõõdetakse indikaatorelektroodi potentsiaali muutust sõltuvalt titrandi hulgast lahuses. Indikaatorelektroodi potentsiaali järsk muutus on tiitrimise ekvivalentpunktis. Asetades klasselektroodi vesinikioone sisaldavasse lahusesse, tekib H+ ja Me+ vahel ioonivahetusprotsess klaasmuna sisemise ja välislahuse vahel. Kuna võrdluselektroodiga seotud potentsiaalid on konstantsed võib klaaselektroodi potentsiaali mõjutava tegurina arvestada uuritavas lahuses esinevate H+ ja Me+- ioonide aktiivsusi. Potentsiomeetrilisel tiitrimisel jälgitakse indikaatorelektroodi potentsiaali muutumist tiitrimise käigus, et kindlaks teha tiitrimise ekvivalentpunkt
annaabi.ee 
