Võistlusspordina hakati kiiruisutamist harrastama 18. sajandil Inglismaal ning 19. sajandil Hollandis, Skandinaavia maades, Saksamaal, Venemaal ja Põhja-Ameerikas 1848 esimesed terasuisud (E. W. Bushall, Philadelpias) 1889 Amsterdamis mitteametlikult esimesed maailmameistrivõistlused. Eripära ja uisud Kestvusala (erinevad distantsid) - 500 m (kiire start, kiirendus, kurvitehnika) - 1500 m - 3000 - 10 000 m (jõukestvus, maksimaalset hapnikutarbimist) Aastast 1997 kasutusel nn klappuisud - uisusaapa külge kinnitatud ühest punktist - liikumisulatus suurem - uisutamine dünaamilisem Rada ja rajavahetus Ellipsikujuline Pikkus 133,33, 250, 333,33 või 400 m 400 m - rahvusvaheline standardrada Võistlemine paarikaupa Võistlejad vahetavad rada igal ringil finisi vastassirgel asuva 70 m pikkusel ristlemislõigul Lühirajauisutamise rada on 111,12 m pikk ja 6,75 m lai - sirge on 28,07 m - rada lühem, kurvid järsemad, starditakse koos, uisutera erineb
aastat. Aga omaaegse vormi ja tänapäevaste tingimuste juures? "No neile soomlastele ja rootslastele paneksin kindlalt ära," vastab ta. Antsoni aegadega võrreldes on kiiruisutamine röögatult muutunud. Tollal sõideti välitingimustes kehva ilma ja jääpragusid trotsides, suur müts peas, puuvillane vorm seljas. Tänapäeval on välirajad unustatud, jää valmistamise tehnoloogia areneb iga aastaga, klassikaliste uiskude asemele on ilmunud libisemist pikendavad klappuisud, võistluskostüümid valmistatakse uuest õhutakistust vähendavast materjalist. "Meie ajal ja meie kiiruste juures ei mõelnud keegi aerodünaamikale," tunnistab Antson. "Mäletan, et kandsime kõrgeid puuvillaseid mütse, kuni välismaal ilmusid välja esimesed nailonist peakatted. Välisreisilt tulles oli igal mehel paar tükki kaasas, aga need läksid enamasti müügiks." Mis aga enim Antsoni tähelepanu pälvib, on jää. "Ausalt öeldes esimese poole tunni
annaabi.ee 
