Tuleb järgida kahte põhimõtet: kõiki allikaid tuleb kohelda skeptiliselt; miski pole enesestmõistetav. On olemas hulk faktitüüpe, mis esinevad suures osas uudislugudes ja mille kontrollimine peab muutuma rutiiniks: 1. Nimed ja nende õigekiri, aadressid ja telefoninumbrid 2. Tänavate asukoht, asulate asukoht, mingi koha paiknemine riigi kaardil jms 3. Ametnike ametinimetused 4. Kuupäevad 5. Sporditulemused 6. Tabelisummade ja protsentide klappimine 7. Sõnade, terminite vms tähendus 8. Seaduste sõnastus, tsitaadid raamatutest, kirjanduslike kangelaste nimed, näidendite ja laulude pealkirjad 9. Tsitaatide autorsus 10. Negatiivne või süüdistav info 11. Info, mis saabub vahetult enne lehe trükkiminekut 12. Taustainfo. Mitte usaldada oma või kolleegidemälu, vaid kontrollida algtekstidest. Alati on oluline kontrollida, kas faktina esitatud info on ikka fakt või kellegi järeldus,
eelistuste otsimine. Selleks on aga vaja mingit kriteeriumit, et miks eelistada teist teisele. Ta tahab vältida, et selleks kriteeriumiks ei saa olla tõde, reaalsus, sest siis oleks vabadus piiratud ja võrdõiguslikust rikutud, sest mittevastavus ja vastavus tekitab ebavõrdsuse. Kriteeriumiks on: kahest kirjeldusest on parem see, milles me tunneme end paremini. Vabakõnelus on oluline, et pikemas perspektiivis nõuab veenda teist inimest. See peab olema sunnivaba. Kokku klappimine lihtsalt kujuneb – kas osutub kohanenuks või mitte. 285. Sattumuslikkus – uuskantiaanti puhul olid muutumatud kultuuriväärtused – Tõde, Ilus jne. Midagi jäi alati püsima kui aeg liikus edasi. filosoofia puhul pole selliseid kultuuriväärtusi. Vastuväide 2. post-Filosoofilisel kultuuril pole midagi igavest. Igavene on väärtuslikum kui ajaline. Vastus: Kreatiivus - filosoofia peaks tahtma luua uusi sõnavarasid. Mitte olema vastavuses igavikulise sõnavaraga, lk 286. Vastuväide 3
annaabi.ee 
