Ilu, st ideaalne vorm, kindel piir teose ja maailma vahel. Inetus, st ambivalentne, mingi liialdus (üleastumine). See hõlmab: deformatsioon, grotesk, koletislik, väärastus, asümmeetria, loomalik, ebaproportsionaalne, hübriidne, kõver. Ilu ja inetuse vaheline kattuvussuhe. Näited: Peeter Sauteri "Kõhuvalu", "Lauakõne", Toomas Vindi posmodernese perioodi avateosed, Kaur Kenderi "Iseseisvuspäev", "Check out", "Untitled 12", Margit Lõhmuse tekstid "Vikerkaares". Maarja Kangro "Klaaslaps" (transgressiivse autobiograafilsie kirjanduse suurtekst, traumatekst, kus kirjeldatakse kunstliku viljastamise protsessi ja lootefaasis väärarenguga lapse kõrvaldamist, abjektne kirjandus, mis lähtub kehalisuse juurde kuuluva vigase, vastiku ja võika kirjeldamisest; palju ka tehnilist meditsiinilist sõnavara, mida tõlgivad päriskeelde luuletajast ja intellektuaalist jutustaja sageli iroonilised või
Anti Saar (s. 1980) tekstid on eksperimentaalsed. Läbimurre lastekirjanikuna. Omanäolised juhtumid: Erkki Luuk (keeleteadlane ja kirjanik), Kiwa (kiwanoid; Jaanus Kivaste) avaldanud luulet ja proosat. Berk Vaher (alustas suure ja jõulise eksperimentaalse proosaga. Kirjanduselu organisaator). Mart Kangur (palju keelemänge luules. Lühikesed, vaimukad, 2005 Jaak Rand ja teisi jutte). Eesti proosa kesksed kujud: Maarja Kangro (s. 1973) (ka luuletaja. 2016 Klaaslaps dokumentaalsuse avaldumise viis on erandlik ja väga isiklik). Jan Kaus (s. 1971) - kõige aktiivsem Eesti kirjanik, suudab kõike: luuletada, proosat kirjutada, draamavormi katestada, maalida, kirjutada kirjanduskriitikat, ise näidelda jne. 2014 Ma olen elus romaan. Proosa aastaauhind 2014). Meelis Friedenthal (Läbimurre tuli 2012 ,,Mesilased". Friedenthal ja Hargla alustasid mõlemad sajandivahetusel ulmekirjandusega tulevikku suunatud kirjandus. Friedenthal ,,Kuldne aeg"
annaabi.ee 
