päikesekiirgust elavhõbedaoksiidile, mis lagunes kuumutamisel elavhõbedaks ja elavhõbeda- õhuks. Priestley seda lagunemismehhanisimi ei teadnud, kuid ta otsustas uurida tekkinud gaasi. Selle omadused olid hämmastavad. Küünal poles gaasis heledamalt kui õhus ja hõõguv süsi lõi lõkke. Nii läks ajalukku uue elemendi hapniku avastamispäevana esmaspäev, 1. august 1774. Mõne aja pärast tegi ta veel tavatuma katse. Priestley võttis kaks uhesugust klaaskuplit. Ühes oli harilik õhk, teises katsel saadud elavhõbeda-õhk, mida ta hiljem nimetas deflogistoneeritud õhuks. Kummagi kupli alla pani ta hiire ning hakkas ajaviiteks flööti puhuma ja hiiri jälgima. Harilikus õhus hakkas hiir peatselt avaldama väsimuse tundemärke, kaotas veerand tunni pärast teadvuse ja suri. Hapnikuga kupli all jooksis hiir vilkalt ja väsis hiljem. Kui ta hiire kupli alt välja võttis, siis too toibus mõne aja pärast.
ükskord päike 43 korda. 7.osa Väike prints oli enda lille pärast mures. See oli erililine roos, mille ta üksinda planeedile oli jätnud. Prints hakkas nutma, et siis ta ei saagi ju lammast võtta, kuna ta sööks roosi ära. Autor võttis ta sülle, kiigutas teda ja lubas ta roosile soomusrüü joonistada ja lambale suukorvi. 8.osa See lill oli tema planeedile ise ilmunud. Ta oli uhke ja enesekindel. Ta oli kaval ja nö. keerutas printsi oma näpu ümber. Ta nõudis printsilt klaaskuplit tuule eest kaitseks ja vett, et hommikust süüa. Roos oli uhke, et tal oli neli okast, tema arust oleksid võinud nüüd need tiigrid tulla, keda küll sellel planeedil polnud. 9.osa Prints oli otsustanud lahkuda. Ta tahtis teisi planeete näha. Hommikul puhastas ta korralikult kaks oma töötavat tulemäge, ning ka selle tulemäe, mis ei pursanud, sest kunagi ei või teada. Ta kiktkus välja ka viimased ahvileivapuude tõusmed, tema jaoks tundusid kõik need
paiknevasse kuplisse. Siis kuplisse viidi hõõguv pird, süttis see ereda leegiga põlema, isegi hõõguv raudtraat süttis. Nii saadi hapnikku esimest korda ja aasta oli 1772. Ka inglise keemik Joseph Priestley uuris nn "tuliõhku" ehk eluõhku ehk "flogistonivaba õhku". Oma uurimiste tulemusena leidis, et uue gaasi tulle juhtimisel tõuseb seal temperatuur. Ta võttis kaks ühesugust klaaskuplit, neist ühe all oli harilik õhk ja teise all hapnik. Kummagi kupli alla pani ta hiire ja jäi jälgima hiirte käitumist. Priestley üllatuseks elas hiir samas ruumalas avastatud gaasis hiir 30 minutit, kui õhuga täidetud kupli all vaid 15 minutit. Priestley tööd viis lõpule prantsuse teadlane Antoine Laurent de Lavoisier, kes kordas inglise teadlase katseid elavhõbedaga, muutes selle tagiks (elavhõbeoksiidiks).
1774. aasta augustikuus tegi ta katse, kus ta läbi suurendusklaasi juhtis päikesevalgust elavhõbeoksiidile. Viimane lagunes soojuse mõjul elavhõbedaks ja hapnikuks. Priestley seda ei teadnud, aga ta otsustas uurida tekkinud gaasi omadusi. Need hämmastasid teda : selles gaasis põles küünal heledamalt kui tavalises õhus, hõõguv süsi lõi lõkkele ja raudtraat, mis õhus ainult hõõgus, põles sädemeid pildudes. Järgmisel aastal tegi ta katse, kus võttis kaks klaaskuplit, millest ühe all oli tavaline õhk ja teise all puhas hapnik. Kummagi kupli alla pani ta hiire ja jäi nende käitumist jälgima. Tavalise õhuga kupli alla olnud hiir suri 15 minuti jooksul, samas ruumalas hapnikus aga elas teine hiir 30 minutit. Priestley arvas, et kuigi puhtas hapnikus on kergem hingata kui õhus, kiirendab hapnik elutegevust samamoodi nagu see kiirendas küünla põlemist. Esimesena kogus hapnikku ja kirjeldas selle omadusi apteeker Carl Wilhelm Scheele
annaabi.ee 
